Jõulud

Okey,  jõuludega mul ikka vedas tõsiselt.  Kuigi Katoombas kohtusin torexate inimestega kellega jõulude veetmine samuti äge oleks olnud,  siis olin juba Brittany kutsele vastanud ja plaanis oli jõlud tema perega veeta.

"you can crave for something very much but take little to no pleasure in it once you have it" - Daniel Nettle

Daniel Nettle on neuropsühholoog kes on uurinudud naudingu mehhanisme rottidel ja inimestel. Me ihaldame asju, staatust, teisi inimesi jm aga ajukeemia uurimine tundub viitavat sellele, et kui me oma ihaldusobjekti kätte saame ei kaasne sellega oodatud õnne. Ja me astume selle reha otsa jälle ja jälle. Mingi meeletu surve mõjul kogume raha uue BMW ostuks, või teeme ületunde suurema teleka või uue köögimööbli ostmiseks. Aga meie subjektiivse õnnetunde graafikul kajastuvad need saavutused vaevu lamava politseiniku laadse kupuna.
Millegi ihaldamist ja õnnetunnet reguleerivad ajus erinevad keemilised protsessid. Seda võiks endale vahest meelde tuletada, vb külmkapi uksele panna.

"We can not judge by action, only by motivation"

Kop kop kop kop......... Tasane vestlus jätkub, ja siis jälle: kop kop kop kop......

Carlo naine Merill ja paariaastane laps lahkusid Austraaliast just sellel päeval kui mina Warreni juurde jõudsin. Seepärast kohtusin ma Carloga alles kolmandal tööpäeval, kui ta Sydneyst tagasi jõudis. 26. detsembril tuleb ta naine tagasi, sest enne aastavahetust on ta lapse sünnipäev ja pärast seda ei kvalifitseeru ta enam tasuta lapsepiletile.

Eile oli spontaane pidu meie majas.

No worries! Clark Kent is on the job!

Siin ühel õhtul tulid teised noored kolleegid oma magamiskottidega meie majja. Tinistasime ja kuulasime kõige paremate pop lugude kõige jubedamaid cavereid kellegi hurmuri Aleandro esituses. Valus oli kuulata kuidas ta need muidu head lood ära vägistas. Aga sekka sundisin kaaslasi ka head muusikat kuulama: Ewertit, Tenfold Räbbitit ja Popidioote.
Parim osa õhtust oli minujaoks see kui arutasime popkultuuri ja lääne meedia teemal, ja TV sarjadest rääkides küsisid kolleegid et kas ma olen kunagi Smallville sarja näinud, sest ma näen välja nagu Clark Kent! YES! I fukin look like a Superman to some people! Take that! Kuigi ma ise liialt sarnasusinei näe (Clarki näitleja on tõmmum, tumeda peaga ja veids lyhem kui mina päriselus), siis peab võtma mis võtta annab, sest raske onnseda muudmoodi kui komplimendina võtta. Mu süüsiline vorm on küll selle pooleteostkuuga juba oluliselt paranenud aga "linnas on uus Supermees".

If you have had the best, how do you enjoy the rest?

Täna on laupäev - puulpäiva.
Pärastlõunal hakkas sadama ja nyyd istun juba tükk aega majas tugitoolis, jalad teisel toolil ja vaatan kuidas taevast vett alla pressib.

Kui müristab ja äikest lööb...

Pärast Grenfelli olen elanud ühes üksikus talus. See maja on lähimast külast 5 kilomeetrit, ja jala üle karjamaa minnes on lähim naaber poole tunni kõndimise tee kaugusel. Asub see villa umbes 1300 m merepinnast. Tähistaevas on siin lummav, ja viimasel ajal esinenud äikesetormid täielik vaatemäng. E Minu mobiilioperaatoril on siin levi täielik O Kelvini skaalal. Telstral siiski ühes majanurgas levi on, niiet filipiinod käivad väljas aegajalt helistamas.
Muide, kuna siin sisemaal on mobiili leviga kehvad lood siis on lauatelefonid siin ikka täiesti kasulikud ja kasutuses. Isegi telefoniputka on mulle lähimas külas.

Maja ise on väga korralik. Töölised elavad kolmes majas, kõik üksteisest 5-8 km kaugusel. Üks !maja on lähimas külas, seal elavad kaks pensionieas filipiinot, mees ja naine ja Crissy, 22 aastane filipiino tüdruk kes on Warreni juures töötanud alles 2,5 kuud, st u kuu kauem kui mina esialgu jääb siia aastaks. Ta ema koolitas ta filipiinidel spetsiaalselt välja "craftimise" peale. St tema põhi töö on kärgedest paaripäevaseid mesilasealgeid leida, need väikese lusikakesega välja kookida ja spetsiaalsetesse plastikust rakkudesse panna. Need on sellised veidi suuremad kui tavalised mesilaste kärjerakud, ja suurem rakk paneb mesilased millegipärast automaatselt arvama et sellest mesilasalgest peab mesilasema, mitte tavalise töömesilase kasvatama. Kuigi neid rakke pannakse ühte tarusse 20 - 80, ja mesilastel on tarupeale ainult ühte ema vaja siis alguses kasvatatavad nad ikkagi usinalt kõiki rakke. Kui üks neist peaks kooruma siis esimese tööna hävitaks ta kõik konkurent-rakud. Enne valmimist võetakse aga ema-rakud välja ja pannakse väikestesse surrogaat-tarudesse, kus emad lõplikult kooruvad ja veids tööd harjutavad - munevad. Seda on vaja et surrogaat taru elus püsiks ja seal järelkasvu oleks, sest mõne päeva pärast püüame me emad sealt jälle kokku et need siis Kanadasse saata. Siis peavad tarud mõned päevad ilma emata hakkama saama. Munemisest näeme ka et tegemist on ikka viljastatud, st drooniga kohtunud emaga, mitte neitsiga. Neitsid me hukkame. Nende viljastamatta emadega on selline lugu, et nad on tarule hukatuseks. Nad asjatavad ringi ja eritavad hormoone mis panevad töömesilased arvama et kõik on jonksus, aga tegelikult uusi mune, st uusi mesilasi, peale ei tule ja sellist taru ootab peadne hääbumine.
Kolmandas majas elab meie brigadir boss-Joemarie, ja kaks nooremat filipiino kutti. Teised majad on parajad peldikud, üks hullem kui teine. Joemarie maja on nii kohutav et esimesel külastusel kangastus film "Texas chainsaw massacre". Aga minu maja on kõige ebapopulaarsem ööbimisekoht sest siia ei levi nett :) Mulle sobib.

Terrass hommikul,  päeval ja õhtul.  

Selgete ilmadega on tähistaevas ikka maru.  Viimastel päevadel on (peamiselt öösiti)  sadanud ja siis on hommikuti päris külm,  nii 6-7 kraadi.  Aga päeval on päike lagipähe ja temperatuur 25 kraadi juures.  Enne vihmasid oli pärastlõunatel kuni 30 kraadi ja sellise ilmaga on ikka suht mõnus töötada -  sellist talumatut leitsakut ma siia nautima tulingi :)

Riis vs kartul vs pasta

Okei,  mu kolleegid söövad niipalju riisi,  et neile ei piisa ainult ühest spetsiaalsest riisikeetjast.  Isegi 3 keetjat neljapeale on vähe.  Täna lisandus siis neljas.  Kusjuures tõesti vähemalt 3 neljast on hommikul ja õhtul töös.

See Warreni nali riisisööjate kohta polnudki nali.  Kolleegid on paar korda mult küsinud,  et kas ma riisi söön ja kas ja kuipalju Eestis riisi süüakse.  Nüüd siis läks vestlus nii kaugele,  et  nad kurtsid kõik koos kuidas Austraalias toimub toidu diskrimineerimine,  ning rääkisid mulle mitu lugu sellest kuidas riisi siin põlatakse ja kuidas neid selle valmistamise pärast alandatud on.  Täitsa naljakas lugu oleks kui see poleks samalajal nii kummastav ja kurb (nõme!?).  Ma olin varem kuulnud ühest juhtumist,  kuis ühes peres riisi ei sööda sest see on enam-vähem orjade toit,  aga see tundus nii kummaline et aastate jooksul hakkasin ise ka kahtlema kas ma ikka tegelikult olin seda kuulnud või mõtlesin selle välja.  Nüüd siis tuleb välja et riisi ja riisisööjate diskrimineerimine (see sõna pole selles kontekstis vist päris kümnesse,  mõtlen hiljem välja mis see parem termin olema peaks) on täiega teemaks. Ostsin endale ka nüüd paki riisi et solidaarsust ülesse näidata.

Huvitav sissetulekuallikas mesinduses on siin tolmendamine.  Näiteks kui viid pooleks aastaks oma tarud mandliistandusse, siis makstakse ühe taru eest 80AU$. Warren seda heaks bisnessiks ei pea ja lubab ühel pikkaaegselt töötajal sellega kõrval-ärina tegeleda. Esiteks pidi USAs sellise teenuse eest poole rohkem saama,  teiseks jäävad tarud sellest tööst reeglina nõrgaks,  st kaod on võrdlemisi suured.

Tōesti ühepalgeline on see filipiinodesse suhtumine siin. Ja see on nii avalik,  eriti maakohtades. Mingi lambi naaber ->  kui olime üle aia tervitus-viisakused vahetanud jõudis lisada et "edu nende pagana filipiinodega".  Nagu mida kurat?  Me pole mingit tuttavad ega sõbrad et rassistlikke nalju vahetada,  see oli üle aia tervitus! Mühatasin et pole nad nii hullud midagi ja naeratasime üksteisele sõbralikult.
Austraalased ise ju seda mesindustööd miinimumpalga eest ei teeks,  nende õnn ma ütleks, et odav tööjõud filipiinode näol suhteliselt lähedalt võtta.
Meie tiimist enamus teavad muidugi mesindusest rohkem kui mina ja kaks kutti tunduvad muidu ka päris intelligentsed.  See on täitsa hea tulemus kui võrrelda varasemate lihtööliste seltskondadega kellega töötanud olen.
See et me klemmid ei ole on tõesti pigem minu probleem.
Huvitav kas keskmise soomlase suhtumine Eesti töölisesse on samasugune kui keskmise austraallase suhtumine filipiino tööjõusse. Päris kurb.
Ja osades istanduspiirkondades pidi siin tööd otsiv seljakoti matkaja filipiinoga samal pulgal olema.

Lõpetades positiivse noodiga: mu esimene palk ilmus kontole!  Pinge on maas igatahes.  Paar samasugust veel ja siis rannikule puhkama paariks nädalaks :)

Terves kehas terve mõistus?

Filipiinod söövad ikka kõvasti riis. Nad ostavad seda 10 kg kottidega ja neil on 3! riisikeetjat milledest vähemalt 2 on pidevalt töös. Ja juurde söövad nad palju liha. Keedavad seakooti, praevad lammast ja steiki, teevad ahjus terveid kanu. No ikka sitaks liha ja riisi. Ja kõike valmistades kasutavad nad äädikat. See on mingi rahvuslik põhikomponent ja maitseaine. Neil on mingi oma import äädikas, mis tehtud kookosest ja näeb ikka väga halb välja. Hallikas pruuni värvi tugeva heljumi ja määratlemata tükikestega. Selle igapäevase liha keetmise ja smoorimise ja praadimisega on tuba suht rõvedat haisu ja sinist suitsu täis, sellega seoses liha üldse ei isuta praegu.

Grenfell

Ööbima viidi mind Grenfelli.  See on selline väikelinn.  Kadrina suurune, ning siin on kool ja ujula. Siin on umbes sama  palju teha kui pühapäeva õhtul Kadrinasse sattunud juhukülastajal.

Raamatukogu peibutab külalisi tasuta tualetiga.

Australian Queen Bee Exporters

Warren  pidi mulle lõuna ajal järele tulema aga jõudis juba kell 10 hommikul.  hiljem tuli välja et ta ei saanud öösel hästi und ja sellepärast jõudiski varem.
warren on 68 aastane valgepäine sõbralik vanamees. Tõeliselt austraaliapäraselt tuli ta mulle järgi logu Nissan Navara kastikaga.

Sitt südasuvine rannailm

So yesterday, that is on Saturday, they had over 30°C in Sydney. Today was much cooler, at mid-day it was probably up to 25, tomorrow is going to be even colder - up to 20°C during the day. After that it picks up again and there is talk about seeing close to 30°C days later this week.
Update!

On the way at last... And on time!!? :-)

Okey, so i was always telling that I'm planning to leave in the month of October, and although most we already probably thinking it was not going to happen - to their and my own surprise, i must admit, i managed to get a ticket for the very last day of October. Big thanks goes out to Timo the ticket hunter!

Šveits - tuleb kohaneda, mitte võidelda

Ma polnud varem Šveitsis käinud. Polnud isegi siinses lennujaamas ümberistunud.
Mu varasem stereotüüp Šveitsist oli ikka peamiselt kui panganduskeskusest. Päevakajalises meedias on Šveitsist ju peamiselt kaadrid urbanistlikest aladest, klaasist ja metallist ja betoonist kontorihooned ja pankade uhked sildid nend fassaadidel.
Nüüd kujunes mu stereotüüp oluliselt ümber. Olen peamiselt liikunud maal, seejuures palju mägedes väikestes külades, kus loomakasvatus on veel üsna traditsiooniliselt korraldatud. Peamiselt on peretalud, 15-30 lüpsilehmaga. Viimastel paaril aastal on väikekülade meiereisid palju kinni pandud. Kohalikud talumehed hindavad et 1\2 kuni 2\3 väikemeireidest on viimase 2- 3 aasta jooksul suletud.
Lisaks üldine tendents inimeste linnna kolimise ja maakoolide sulgemisega. Tekib mõte, et kui isegi Šveits ei suuda neid muutusi takistada siis mis mis lootust on Eestil? Nurisemine ja poliitikute võimetuses süüdistamine tundub edaspidi kohatu. Ajad lihtsalt on sellised, paradigma muutub, tuleb kohaneda mitte võidelda.

Meie reisi ideoloogiline juht on Eesti lätlane Enn. Kuna ta valdab ainult eesti ja lätikeelt ( vb ka venekeelt) jm teistel põhjustel on reis praktilise korralduse põhiraskus Emma õlgadel. Ta on nii kiid kui autojuht, tõlk ja navigaator. Ta püüab anda inimestele valikuid ja soovitusi, aga tegelikult oodatakse temalt hoopis juhiseid ja otsuseid. Nii kireva seltskonnaga pole ka reaalne, et hakkaksime reisil olles kõiki valikud läbi arutama ja hääletama. Vaja on empaatilist juhti, kes tajub valitsevat meeleolu ja võtab enda peale võimaliku ebapopulaarsete korralduslike otsustega rahulolematuse. Alati ei leita enamusele sobivat kompromissi, ja mõnikord tuleb ka vähemusele sobivad plaanid nellu viia reisi terviklikuse huvides.

Esimesed kaks ööd olime väga toredad kristlikus peres. Perenaine rääkis väga ladusat inglisekeelt, pereisa oli jutukas ja sõbralik ning suhtles saksakeeles. Lisaks kohaliku taluga tutvumisele viis pereisa meid lähedal asuvasse suurfarim, mis oli alles aasta eest valminud, ja kõrgemale mägedes asuvasse traditsioonilisemasse farmi.

Seejärel liikusime madalamale, ja võrreldes esimestel päevadel kogetuga lausa tasasel maal asuvasse farmi  mis võõrustas meid samuti kahel ööl. Seal võõrustas meid suur pere kolmes eri majas, mis asusid ka eri külades - umbes 10 minuti autosõidutee kaugiusel üksteisest.
Mina, Vitautas ja Malle ööbisime Andrease - peretütre uues korteris. See oli ühe külast veidi eraldi seisva talukompöelsi suures kõrvalhoones asuv elukoht, kust teist korrust rentis veeö teine pere. Korter ooi vast remonditud, kuid siiski üsna traditsioonilise väljanägemise ja hubase õhkkonnaga. Andreas on kooliõpetaja, paar aastat noorem kui mina, ja juhatab kohalikku väikest segakoori. Tema tegevustest ja elustiilist kajas tugevalt selline "väike maja preerias" stiilis traditsioonilist kooliõpetaja/koorijuhataja/kohaliku aktivisti ja oma küla patrioodi vibratsiooni.

Teisel õhtul nautisime kohalikus kirikus (mis oli Eesti kogemustest erimevalt, soojaks kõetud) Andrea kooli privaatkontserti - mis oli ka ühtlasi peaproov nende järgmisel nädalavahetusel toimuvale esimesele  kontsertile. Koor oli küll üle kahe aasta vana kuid seni esinenud teiste ürituste raames, või kutsustud esinema pulmadesse vm. Tulemas oli aga esimene nende endi korraldatud üritus, kuhu kohale tullakse vaid nende pärast, seepärast oli Andrea ka natuke murelik, sest eestlastest proovipublik oli võrdlemisi tagasihoidlik oma emotsioonides.
Pärast kontserti sõidutasime vanakesed ööbimiskohtadesse ja tulime ise tagasi kiriku juurde, mille kõrval asuvas restoranis koori liikmed mõned joogid võtsid. Ööbimise logistiline korraldus oli meil üsna tuksis, sest pärast restorani lälsime Pluto, Nuuma ja Emma ning nelja koorikaaslasega Andrea korterisse edasi pidutsema, ka lihtsam ning loogilisem oleks olnud kui Malle ja Vitautas oleks mujal ööbinud ja Pluto ning Nuum oleks saanud meie juurde jääda. Kokkuvõttes ma arvan oli edukas pidu, Andrea kooriliikmed nautisid samuti õhtut ja Andrea kogus sellega mõned rasvased sotsiaalsuse punktid.
Temaga oli väga kerge suhelda, esimesel õhtul rääkisime tunni või enam köögis teed juues, kui Malle ja Vitautas olid magama läinud. Ma pakkusin talle ennast vöörustajaks kui ta peaks uuesti Eestisse tulema ja Tallinna sattuma. Ta ilmselt tuleb, sest on siin käinud juba 3 korda, ja ta tundus selline inimene et kui ta midagi lubab siis seda ka teeb. Ta muidugi vastas samaga, ja ma usun et siiralt. Ma arvan, kuigi veetsime koos vaid 2 päeva, meie vahel oli sümpaatia.

Kolmas ööbimiskoht oli endise YIFI kordinaatori talus. Tegemist oli alles umbes kolm viimast aastat täiskohaga põllumehena töötava, varasema puusepaga. Ta oli talu üle võtnid oma onult. Kuna onu oli ise juba liialt vana et uut laenu võtta talu laiendamiseks siis andis onu oma talu üle. Kahe aasta eest oligi ehitatud uus laut/küün koos seal küljes ooleva suure garaazi mõõtu puutöökojaga. Kuna puutöökoda polnud veel sisseseadet saanud siis muutus see meie külastuse ajaks avaraks söögisaaliks. Õhtul grillisime juustu - ehk siis proovisime traditsioonilist Šveitsi rooga rakletti.
Meid võõrustavas peres oli ka kolm last. Kaks poissi, üks kolme teine umbes kahe aastane ning umbes pooleteist kuune tüdruk.

ääretult kauni vaatega kohas. Kõrgel mäenõlval asuvast talust oli vaade all asuvale limnale ja järvele. Pererahvas oli aga ülllatunud et meid on 11. Nad olid aru saanud et tuleb 4 kuni 5 inimest - ühe autoga. Seetõttu magasid 6 meist paari aasta eest valminud lehmalaudas heintel. Iseenesest üsna äge kogemus, kuna isa magamiskoti asemel sain pererahvalt laenata soojemat magamiskotti siis kokkuvõttes magasin päros hästi. Järgmisel päeval ilmnes aga et meie riided olid ööga omandanud märkimisväärse laudalõhna. Kõndides allatuult, oli oma kehalt õhkuv aroom kohati ehmatav.

Teiseks ööks me sinna ei jäänud, liikusime järve teisele kaldale, Vinterlakeni küljeall asuvasse seni kõrgeimaks ööbimiskohaks jäänud külakesse. Sealne perepoeg oli Soomes praktikal viibides saaniud külge saunapisiku, ning Šveitsi tagasitulles ehitas ema juurikamaa kohale oma palksauna. lisaks oli ta Lätist tellinud tünnisauna mille samuti kuumaks kütsime.  Pärast sauna ehitamist oli tegelikilt otsustatud et see vanematemaja jm jääb tema õele, ning Michael-ile aitasid vanemad osta uue koha alumisse külla.  Grillisime pirakaid  hallikaid sardellilaadseid vasikaliha-grillvorste, jõime ohtralt kohalikku õlut ja tühjendasime suure karbitäie väikeseid suveniir-napsu pudeleid. Perepoja nimi oli Michael, see ei teinud meist semusid aga tegi suhtlemise kindlasti lihtsamaks kui minu väsinud oleks ja sellega kaasnev asotsiaalsus oleks muidu lubanud. Näha oli et Soome kogemus oli Michaelile hästi mõjunud ning tema käitumisest ( õllede avamise tehnikast kuni mäest alla kusemiseni) olid tuttavlikud ja tekitasid kodusetunde, saunas käisime põhja eurooplastele (ilmselt on see nii ka põhjamaades?) kohaselt alasti, vaid noored vallalised naised katsid ennast viisakalt.
Maja kus ööbisime oli tegelikilt jagatud kahe pere vahel, meid majutati naabrite, kes kasutasid oma osa vaid suvilana, majapoolde. See tähendas lausa liuksluslikke tingimusi, vabalt kasutatavaeraldi vannitoa ja köögiga. Kõigil olid voodid või vähemalt korralikkud madratsid ja maja oli köetud. Kõige mugavam ööbimine selle reisi jooksul - kindlasti.

Järgmiseks hommikuks oli kohale jõudnud juba eelmiseks õhtuks ennustatud vihmasadu. Pilved olid madalal ja pidev "seenevihm" erodeeris veelgi juba eelmisel õhtul ebakindlana kõlanud plaani minna alpide ühe suurema mäe Jungfrau otsa. Esiteks oli pilet sinna tublosti üle 100 franki ja inimesed olid juba üldiselt reisist väsinud. Esialgse plaani kohaselt pidimegi 1. Oktoobri õhtuks koju jõudma. Vähemalt pooled reisikaaslastest olid eraviisiliselt minuga rääkides mõlgutanud kojuminekuplaane. Hommikulauas, kui arutati seda millised oleksid alternatiivsed päevaplaanid (sest eriti keegi ei tahtnud maksta Jungfrau otsa mineku eest 150 fr sellises ilmas) ütlesin ma kõvasti välja selle mida mitmed pingsalt mõtlesid - üks tugev alternatiiv teistele valikutele võiks olla start kodupoole. Sellise "peolõhkuja" ettepanekuga ma just sõpru juurde ei võitnud, aga näha oli et nii mõnelgi oli hea meel et see variant selgelt lauale tuli, ja teised said "vastumeelselt" tõdeda et vb on tõesti aeg liikuma hakata. Tundus et Emmale ei meeldinud see idee üldse, aga kuna enamus oli kas pooldav või ükskõikne siis teatasime oma võõrustajatele et me siiski teiseks õhtuks nendejuurde ei jää, vaid liigume tagasi Eesti poole.

Poolas

Startisime Lanksaarest sombuse ja vihmase hommikuga.
Peaaegu kogu päev kujunes selliseks. Läbi Läti oli sadu, Leedus muutus ilm kuivaks aga täis pilvisis jätkus kuni vahetult enne päikeseloojangut nägime Poolas ka selle päeva esimese sinise taevalapi.
Sõitsime esimese päevaga üle 1200 kilomeetri, teisel päeval umbes 900. Oleme kahe autoga, Emma sõidab audi a4 luukpäraga ja mina sõidan Mersu 7 kohalises bussis. Esimese päeva õhtuks tahtsime jõuda Saksa piiri lähedusse ja ööbida varem valmis vaadatud hostelis. Umbes 200 km enne õhtut muutusin ma üsna närviliseks - olime startinud 16 tundi tagasi ja meie autojuhi, lätlase Vitautase silmad pilkusid juba sellses rütmis et >50% ajast näisid need kinni. Kõik peale minu vist magasid, niiet tekitasin kõigis veidi pingeid ja tusadust kiui hakkasin tagapingist häälekalt suitsupausi nõudma. Minu usaldust Vitautase pädevuse kohta õõnestas ka fakt et ta on poolest kehast halvatud. Bussil on küll vähemalt automaatkast aga kuna bussijuhi parem külg on üsna kasutu siis peab ta vasaku käega lisaks rooli valitsemisele ja muuga hakkama saama. Mägedest sepentiine mööda ülesse ja alla sõites on rooli lappamist piisavalt ka kahe terve käega sohvrile. Järskudest pidurdustest ja üldisest konarlikust sõidustiilist võib järeldada et paremast jalast pole rohkem tolku kui paremast käest. Tundub et pigem jääb see aegajalt jalgu.
Buss on tegelikult mugav, nahk istmed, kliima ja makk ei tööta. Või nohh... On töökorras aga ei panda käima, mis on üsna hea mõte sest arvestades seltskonna kirjusust ei ole muusikalise kompromissi leidmine eriti reaalne. Lisaks on mul rohkem ruumi kui teistel, sest jagame Tiinaga tagumist kolme istmega rida kahekesi.
Teisel päeval oli ilm märksa ilusam. Saksamaad läbides võis ühteist ka bussiaknast näha, kuigi maantee ääres olid aegajalt mürapaneelid. Lisaks jõudsin sõidu ajal läbi lugeda ühed "teadusliku mõtlemise alused" kursuse õppematerjalid, David Icke raamatu Meele Petted I ja natuke ka Joseph Helleri "Closing Time" algust.
Teise päeva õhtuks jõudsime ühe kroistliku piimafarmi õuele. Tuli välja et muuhulgas tegelevad nad ka küttepuude tegemise ja kodumajutuse pakkumisega. Kuna juhtumisi oli Emma seal aasta eest kuu aega virtinaks olnud siis jäime esimeseks ööks sinna. Vanemad reisisellid ja Emma majutusid külalistetubadesse peamajja. Mina, Pluto ja Nuum ööbisime meierei peal olevas soojustamatta toas. Olin unustanud esiti Kadrinast oma magamiskoti võtta, seepärast magansin isalt laenatud kottis mis on aga suviseks kasutuseks. Selle kompenseerimiseks pidin kasutama veel kolme lisatekki. Liiga soe ei olunud sellegipoolest, öösel langes temperatuur 6-7°C peale.

Toit

Taiwani, HK, Filipiinide ja sise- Hiina toidu kogemused on olnud üsna erinevad

Yunnann

Öeldakse et siin enne tofut ei müüda kui see on halvaks läinud.

Trantsport

Sõidame praegu mingi illegaalse mikrobussiga Lijiangist Tiigrihüppe kuru poole. Esiti arvasime et see mikrokas on selleks et meid suurde bussijaama viia nagu tavaliselt siin käib. Aga ei. Buss on tehniliselt tõeliselt halvas korras. Seda ei pannudki niiväga tähele kui sõidu alguses vingerdasime väikestel vanalinna tänavatel ja siis läbisime midagi kruusakärjääri või sõjaväepoligoni sarnast et vältida uue maantee maksu. Kõhedus tekkis siis kui jõudsime jumala sirge ja sileda asfaldiga maanteele ja bussijuht pidi päris palju vaeva nägema et meid teel hoida. Selline tunne et sildade ja kabiini suhted on üsna platoonilised. Seda mõistab ilmselt väga hästi ka meie bussijuht kes kurvisid "äärmiselt ettevaatlikult" võtab, et sillad ja kabiiniosa eriteed ei läheks. Kirss tordil on, et sumps tundub olevat ühendatud otse salongi. Ilmselt on tegemist Hiinas karmistunud keskkonnanõuetega mistõttu peame heitgaasid enne korralikult kopsufiltrist läbi suruma. Praegu on lõbus aga kujutan juba ette milline pohmakas mul nendest kütuseaurudest õhtul on. Kohalik viin maitseb nagu kvaliteetne puskar, ja mõtlen, et õigeaegsel manustamisel õnnestub vast pohmakas ära petta lükata see mure hommse Mihkli kraesse.

Üldiselt on huvitav, et erinevalt minu kogemusest Türgis -> Ankaras, on siin teed  üsna joonitud. Aga ma pole veel näinud liiklejat kes neisse liiga tõsiselt suhtuks. Tavapärane praktika on maanteel sõita katkendjoone kohal, et oleks mõnusam valida kummale poole teed takistuste ilmnemisel kalduda/ujuda. Liikluse kohta ma kasutaksingi siin sõna "ujuv". Kuigi mõnelpool linnas on mopeedi/ratta rada tee ääres ka füüsiliselt eraldatud autodest siis reeglina see siiski nii ei ole, ja teed jagavad üsna ühtlase massina suured veoautod, traktori-kaubiku hybriidid, elektrirollerid ja jalgrattad. Üks põhjusi miks see saab toimida on, et kuigi pidevalt liigeldakse aeglasematest liiklejatest mööda ( lisaks on üsna tavaline et autod peatuvad keset teed?!), siis pole sellist tõmblemist nagu Eestis. Pole veel tähele pannud et keegi pöörded ülesse ajaks et kuskilt süstida.
Muide peaaegu kümme rollerit kümnest on siin elektrilised. Väga populaarsed on ka kolme rattaga roller/kastikad mis suudavad hämmastavaid kaubakoguseid liigutada. Kujutan täitsa ette oma vanaema sellisega suvel poodi suristamas.
Ja kui need rollerid kõrvalteelt või poe-eest maanteeliiklusesse sukelduvad siis vasakule keegi ei vaata. Üldiselt liigeldakse samal põhimõttel nagu suusamäel - tagant tulija mure on et rada vahetavale, aeglaselt liikuvale või kõrvalteelt tulijale otsa ei sõida.
Hästi palju lastakse signaali. Sedasi törtsutatakse. Esiti ajas see mind üsna närvi sest Eestis tähendab signaalitamine reeglina mingit konflikti - keegi väljendab oma rahulolematust kaasliikleja üle võis siis harveminini võib see tähendada mingit liiklusohtlikku olukorda. Ja sellepärast tekitas see pidev törtsutamine alul stressi. Siin tähendab lühike signaalitörts või kolm  seda et "olge tähelepanelikud - lähenen tagant ja plaanin teist mööduda". Kuna ka tühjal teel kõik liiklejad ujuvad nii päri kui vastassuuna piires siis on selline signaali suhtlus väga tarvilik. Eile sõitsime pool päeva ratastega ja liiklustunnetus Tolliagentuur päris kiiresti. Sellega harjumine, et buss keerab eraldusribaga maanteel neljarealisse vastasuunavööndisse, võtav vb veel aeg - saan aru et siin asjad nii käivad, aga kõhe on. Eestis ei kujutaks ette et näiteks Narva maanteel Valgejõe kandis pool versta vastassuunas sõita?

Kütus maksab siin peaaegu euro/liiter. Ja suurtes linnades märkasin valitsuse reklaame stiilis "iga tilk loeb". Niiet elektrirolleritele võivad siin mingid soodustused ka olla. 

Jangtse kallastel

Pildid on tänapäeval värvilised ja fullHD aga seista 2500m peal ja vaadata ülesse 4000 peal olevaid lumiseid tippe on super. => Tuleb ultraHD teleka jaoks raha koguma hakata.

Siin matkarajal on supermadalhooaeg. Päeva jooksul kohtume vaid paari matkalisega. Külalistemajasid on juhtima jäetud lapsed - kes suhtuvad sellesse ametisse mänguliselt. Lapsed mängivad tuulutavad tube vm ja on ka kokkade eest, mistõttu korralikult süüa saada on võimatu. Võrreldes selle ajaga 5 aastat tagasi kui S siin käis on palju muutunud. Külalistemajad on oluliselt suuremateks ehitatud ja 10  asemel tuleb voodi eest maksta 40 raha.

Esimene päev oli ainult tõus. Liikumiskiirus oli alguses kuni 3km/h päeva lõpuks, kõige karmima tõusu osas umbes 1km/h. Enne pimedat jõudsime ikkagi võõrastemajja. Vahetult enne külla jõudmist, ühe kose juures kohtasime kes pärast osutus korealasest elektroonikainseneriks, kes disainib Samsungis elektroonika skeeme. Nägime teda korraks juba ühes varasemas külas. Tal olid liiga puhtad ja kallid matkariided, ning ronis parajasti kohaliku "sherpa" rendihobuse (eesli) selga. Seetõttu ei osanud me tast esiti midagi arvata.
Kui me talle enne küla järele jõudsime (ilmselt oli hobune renditud kõige karmima serpentiini lõpuni) tegi ta nalja mu pükste üle ja sealpeale hakkasime vestlema ja sõime/jõime koos õhtust.
Minu püksid nimelt olid mul kotis. Kuigi õhk polnud liiga soe (u 21°C), oli ilm selge ja päike kõrvetas. Kuna inimesi rajal ei olnud siis pool kilomeetrit pärast algust läks fliis kotti ja 2 kilomeetrit pärast algust pakkisin ka püksid kotti niiet esmese päeva läbisin teesärgi ja aluspükste väel.

Teise päeva marsuut kulgeb pea täielikult ühel kõrgusel, umbes 2400m ümber. Tuul on ka tõusnud, niiet kannan särgile lisaks lühikesi pükse ja torusalli. Päeval kulutasime kolm tundi et oodata seda Korea vanameest, kes pidi meile järgi tooma eelmisesse ööbimiskohta ununenud tahvelarvuti. Ootasime teda HalfWay külalistemajas. Alguses oli seal päikeseline ja mõnus põõnata aga siis jäi päile juba madalale ja tekkis fustratsioon. Vahepeal jõudsid meieni üks Iisraeli abielupaar (mees oli üks üsna äge 30 aastane ajalooõpetaja ja naine oli üks blond ingliskeeleõpetaja kes oli läinud Israeli inglisekeelt õpetama) kellelt saime teada et nad rajal meie Korealast magamas kohanud. Meil oli sellest uudisest meel must, sest ise ta pakkus et toob meie tavaari järgi, kui oleksime ise tagasi pööranud oleksime vaid tunni kaotanud. Igatahes - kui see naeratav vennike lõpuks tuli võtsime kohe kotid selga ja hakkasime kiirel sammul astuma et päeva eesmärk täita - jõudsime pimedas Sean's guesthouse. See oli väga hea otsus sest kergelt langend moraali tõmbas kiirelt ülesse 120 raha peale kaubeldud soojuspumbaga ja oma vannitoaga tuba, ning üle kahe päeva korralik maotäis parimat hiina riisi ja nuudleid. Ja kiire nett !! :-)

Kolmandal päeval tegime peamiselt laskumist. Laskusime jõeni välja, GPS näitas u 1660m üle merepinna. Minumeeles on laskumine üsna "meh". Esiteks on motivatsioon küsitav. Ülesse milles nagu pürgiks millegi poole, vaatad kellalt kuidas oled jälle 50 meetrit tõusnud ja hasart tuleb sisse. Kuigi laskumine on füüsiliselt peaaegu sama raske ja astumiskohtade leidmine on imo raskem, kokkuvõttes meie matka puhul oli see kindlasti ohtlikum. Väsimus on ka muidugi faktor, ja seljakott lükkab pidevalt takka, ninali kukkumine on palju ohtlikum. Vähese taimestiku tingimustes, koos oma kotiga kukkudes pole tõesti suurt midagi paremat kui jumala v hea õnne peale loota. Veendusin et parem jalg on mu juhtjalg. Paremaga astusin alati pikemaid kivivahesid ja kõrgemaid astmeid. Kui parema jala põlv mulle selle selgeks tegi hakkasin teadlikult koormust vasakule panema.
Laskumisega on veel see nali, et keegi reeglina ei õnnitle laskumise puhul, imo vakab suuremat tähistamist edukas laskumine.

Raja lõpust võtsime bussi tagasi LiJangi. Seekord korralikum - juba bussi mõõtu ja peab ARKis ilmselt märksa vähem meelehead maksma kui see plekk-kirst millega siia tulime.

http://en.m.wikipedia.org/wiki/Tiger_Leaping_Gorge