Kui müristab ja äikest lööb...

Pärast Grenfelli olen elanud ühes üksikus talus. See maja on lähimast külast 5 kilomeetrit, ja jala üle karjamaa minnes on lähim naaber poole tunni kõndimise tee kaugusel. Asub see villa umbes 1300 m merepinnast. Tähistaevas on siin lummav, ja viimasel ajal esinenud äikesetormid täielik vaatemäng. E Minu mobiilioperaatoril on siin levi täielik O Kelvini skaalal. Telstral siiski ühes majanurgas levi on, niiet filipiinod käivad väljas aegajalt helistamas.
Muide, kuna siin sisemaal on mobiili leviga kehvad lood siis on lauatelefonid siin ikka täiesti kasulikud ja kasutuses. Isegi telefoniputka on mulle lähimas külas.

Maja ise on väga korralik. Töölised elavad kolmes majas, kõik üksteisest 5-8 km kaugusel. Üks !maja on lähimas külas, seal elavad kaks pensionieas filipiinot, mees ja naine ja Crissy, 22 aastane filipiino tüdruk kes on Warreni juures töötanud alles 2,5 kuud, st u kuu kauem kui mina esialgu jääb siia aastaks. Ta ema koolitas ta filipiinidel spetsiaalselt välja "craftimise" peale. St tema põhi töö on kärgedest paaripäevaseid mesilasealgeid leida, need väikese lusikakesega välja kookida ja spetsiaalsetesse plastikust rakkudesse panna. Need on sellised veidi suuremad kui tavalised mesilaste kärjerakud, ja suurem rakk paneb mesilased millegipärast automaatselt arvama et sellest mesilasalgest peab mesilasema, mitte tavalise töömesilase kasvatama. Kuigi neid rakke pannakse ühte tarusse 20 - 80, ja mesilastel on tarupeale ainult ühte ema vaja siis alguses kasvatatavad nad ikkagi usinalt kõiki rakke. Kui üks neist peaks kooruma siis esimese tööna hävitaks ta kõik konkurent-rakud. Enne valmimist võetakse aga ema-rakud välja ja pannakse väikestesse surrogaat-tarudesse, kus emad lõplikult kooruvad ja veids tööd harjutavad - munevad. Seda on vaja et surrogaat taru elus püsiks ja seal järelkasvu oleks, sest mõne päeva pärast püüame me emad sealt jälle kokku et need siis Kanadasse saata. Siis peavad tarud mõned päevad ilma emata hakkama saama. Munemisest näeme ka et tegemist on ikka viljastatud, st drooniga kohtunud emaga, mitte neitsiga. Neitsid me hukkame. Nende viljastamatta emadega on selline lugu, et nad on tarule hukatuseks. Nad asjatavad ringi ja eritavad hormoone mis panevad töömesilased arvama et kõik on jonksus, aga tegelikult uusi mune, st uusi mesilasi, peale ei tule ja sellist taru ootab peadne hääbumine.
Kolmandas majas elab meie brigadir boss-Joemarie, ja kaks nooremat filipiino kutti. Teised majad on parajad peldikud, üks hullem kui teine. Joemarie maja on nii kohutav et esimesel külastusel kangastus film "Texas chainsaw massacre". Aga minu maja on kõige ebapopulaarsem ööbimisekoht sest siia ei levi nett :) Mulle sobib.

Terrass hommikul,  päeval ja õhtul.  

Selgete ilmadega on tähistaevas ikka maru.  Viimastel päevadel on (peamiselt öösiti)  sadanud ja siis on hommikuti päris külm,  nii 6-7 kraadi.  Aga päeval on päike lagipähe ja temperatuur 25 kraadi juures.  Enne vihmasid oli pärastlõunatel kuni 30 kraadi ja sellise ilmaga on ikka suht mõnus töötada -  sellist talumatut leitsakut ma siia nautima tulingi :)