"you can crave for something very much but take little to no pleasure in it once you have it" - Daniel Nettle

Daniel Nettle on neuropsühholoog kes on uurinudud naudingu mehhanisme rottidel ja inimestel. Me ihaldame asju, staatust, teisi inimesi jm aga ajukeemia uurimine tundub viitavat sellele, et kui me oma ihaldusobjekti kätte saame ei kaasne sellega oodatud õnne. Ja me astume selle reha otsa jälle ja jälle. Mingi meeletu surve mõjul kogume raha uue BMW ostuks, või teeme ületunde suurema teleka või uue köögimööbli ostmiseks. Aga meie subjektiivse õnnetunde graafikul kajastuvad need saavutused vaevu lamava politseiniku laadse kupuna.
Millegi ihaldamist ja õnnetunnet reguleerivad ajus erinevad keemilised protsessid. Seda võiks endale vahest meelde tuletada, vb külmkapi uksele panna.


Pärast mesindamist on päevad olnud suurepärased. Olen kohtunud väga toredate inimestega, ja näinud\kogenud kohti mida ma ei oska vääriliselt sõnadesse panna.

Aga kõigest järgemööda.
Filipiinod tõesti tapsid sea mu viimasel tööpäeval. Viimane päev oli väga lühike ka, vaevu pool päeva. Siis tapsime sea, grillisime, jõime õlut ja passisime niisama. Samasuurt pidu nagu paar päeva varem siiski õhtul ei järgnenud, osa rahvast oli kaugemal tööl ja järgmisel päeval pidime niikuinii ka Bathursti klubisse minema.

Selline asjade kulg oli ka väga hea, sest õhtul hakkas mul paarist õllest pea kergelt valutama. Laupäeval proovisin paar sõõmu õlut ja tundsin kuidas peavalu naaseb. Läksime laupäeva lõunaks Rose sünnipäevale, vältisin alkoholi niipalju kui võimalik ilma et ma erilise tillina tunduksin ja panin rohkem rõhku suurepärasele ja külluslikule söögipoolisele. Kella viieks oli kõik suhtkoht purjus. Sam oli aktiivne, tiris inimesi korvpalli mängima ja pesapalli harjutama, aga üldiselt lihtsalt passisime terrassil kuumuse käes ja ootasime õhtut et kluppi minna.

Kella üheteistkümneks jõudsime "Oxford-i". Esialgu oli rahvast vähe ja mängisime pooli. Aga umbes tunni tunni pärast oli maja rahvast täis ja tantsupõrand mehitatud.

Sam oli nagu missioonil. Ta mõistis kohe et filipiinodega hängides midagi huvitavat juhtuma ei hakka ja ülisotsiaalse inimesena hakkas ta "jahtima"  kontakte. Seda oli päris huvitav vaadata. Mingi hetk jäi ta pikemalt vestlema ühe lesbilise tüdrukuga kes oli klubis oma kahe heterost sõbrannaga. Tuli välja et need sõbrannad olid lisaks õed. Realistina panin mina oma panused õdededele ja tantsisin nendega klubi sulgemiseni.
Siis käisin Warreni juurest veel läbi, võtsin oma kotid ja jõudsin kella seitsmeks rongijaama. Viimased 2 kilomeetrit jaamani oli ma nii unine et kartsin kukun lihtsalt käimise pealt pikali ja jään teeäärde kraavi magama.
Kella poole kümneks hommikul jõudsin siiski Katoombasse. Liikusin kohe Flying Fox bäkkerisse nagu Eero soovitas. Bäkker oli küll täis aga siiski leiti mulle ühistoas üks ülemine narikoht. Super!

Kerget hommikueinet tarbides hakkasin jutustama yhe endavanuse Tšiili tydrukuga (Beatriz)  kes oli just tulnud kümnepäevasest meditatsioonilaagrist.
Hiljem jäin jutustama ühe Hiina ajakirjandus tudengiga kes bäkkeris elamise ja hommikusöögi eest töötas. Tal oli kuu aega koolist vaba aega ja otsustas selle austraalias veeta. Eelmosel aastal olinta kuuaega kuskil venemaa karupe&ses hänginud :) aga õnneks sai vii!asel nädalal ka Peterburiga tutvuda.
Sel päeval oli tal pool päeva vaba, niiet otsustasime koos ühele lähedal asuvale matkarajale minna.

Bonnie oli väga jutukas, mis mulle hästi sobis. Sain ühteist teada hiina keskklassi elust-olust, maailmavaatest ja probleemidest.

Beatriz ilmus õhtul jälle välja ja pakkus et võiksin järgmisel päeval koos tema ja ta rootsi sõpradega matkata. Mulle sobis. Sain tuttavaks Claraga Gothenburgist ja tema sõbranna ja sõbranna kutiga. Viimane oli nendega liitunud alles päev tagasi, enne seda olid Clara ja ta sõbranna ligi kolm kuud Austraalias seigelnud. Nad reisivad samuti miinimum eeöarvega, aga ei pea siin siiski töötama - skandinaavlased ikkagi :)

Kokkuvõte: saabusin Katoombasse täiesti väsinuna ja magamatta. Plaaniga puhata ja siis matkata ja siis enne jõule natuke puhata. Sellegipoolest läksin pärast vahelejäänud ööd kohe matkama. Järgmisel päeval varakult tõusmine, kiire hommikusöök ja jälle pikk matkapäev. Viimasel päeval, 24. õhtul plaanisin Sydneysse Brittany juurde minna ja enne seda puhata. Aga kujunes nii et tegime sel päeval hoopis kõige raskema (aga kõige suurepärasemate vaadetega) matka Clara ja Beatriziga ja pidin kaks tundi planeeritust hilisema rongi peale minema. 4 päeva pikkasid aga suurepäraseid matkasid suurepärases seltskonnas, ujumine joa all, vettehüpped kaljunukilt = ma tõesti ei osanud korrakski oodata et Katoomba nii mõnusaks kujuneb.

Magamatuse ja mesindamise tulemusena olen oma tavalisest seisundist veelgi letargilisem. Kuigi naudin kõike seda meeletult ütleb mu nägu ilmselt midagi muud.

Jõuludest ja Sydnysse tagasijõudmisest järgmises postituses.

So long, and thanks for all the fish!