Armastus esimesest õhusõõmust...

HK on lihtsalt suurepärane! Kui kuskil suurlinnas elada siis HK Kowloon-i piirkonnas.

CS kaudu võttis S-iga ühendust kohalik nimega Ching ( inglise nimega Candice). Kuna S oli ikka veel veidi tõbine siis sain Chingiga üksi kokku. Ja väga tore et ta meiega ühendust võttis. Käisime jalutasime niisama ringi, käisime Kowlooni ühes suuremas kui mitte suurimas luxbrändide kaubamajas. Peamiselt sellepärast et Ching töötas seal varem ja tahtis tervitada oma endisi kolleege. See oli umbes kaubamaja+virukeskuse suurune laburünt mis koosnes eranditult brändipoodidest. Minusuguse vaesuri jaoks üsna igav koht - ainuke koht kust oleksin midagi osta tahtnud v suutnud oli Starbucks kohvik. Aga mul polnud parajasti isu keskpärase kohvi eest jõhkralt üle maksta.
"Vaestele" oli pea sissepääsu juurde ehitud jõuluteemaline atraktsioon mis  oli rahvast pungil ja äärmiselt populaarne "selfi"-piltide tegemise koht. Nägin isegi ühte ülikoolilõpetajat lillesülemi ja tekliga oma emale poseerimas. Ilus.
Siis jalutasime Kowlooni praamisadamas ja jälgisimee iga õhtu kell 8 toimuvat, 15 minutilist laser ja LED valgus-etendust vastaskaldal. Kowloonist lõunasse jääv HK saar on Kowloonist kallim äriregioon mille põhjakallast kaunistab valguskujundatud pilvelõhkujate siluett. Kella kaheksane show on jälgitav just Kowlooni kaldalt ja koosneb muusika taktis mänglevast pilvelõhkujate fasaadi valgustusest ja pilvelõhkujate katustele paigutatud laserite mängust.

Hiljem on mul plaanis oma postitusi oluliselt täiendada viidetega - aga kuna hiinas on internet äärmiselt tsenseeritud ( lääne viiest kõige populaarsemast lehest on u 3 blokeeritud), ja youtube vm linkide lisamine võimatu.

Siis jalutasime lähedal asuvasse muuseumi, vaatasime sealses kuppelkinos filmi Maa kliima kujunemisest ja praegustest arengutest.

Siis jalutasime tagasi Kowlooni keskme poole, käisime ööturul - sõime kohalikus "restoranis" õhtust. Restoran jutumärkides sest ma ei oska neid söögikohti kuidagi paremini veel kutsuda. Oma kileseinte ja ajutiste fasaadilahendustega meenutavad need kohati veidraid kasvuhooneid. Aga toit on heal tasemel, ja soodne ning üldiselt on see viisakas koht kuhu oma kaaslase või ka perega sööma minna. Eesti kontekstis näevad need välja aga midagi Baltijaama Nehatu sugust kui selle klaasfasaad oleks kilest ja koormakatetest :).

Järgmise päeva hommikul läksin üsna vara, nii u 9 ajal välja et enne kell 3pm väljuvat bussi tänavaturult uut aluspesu vm huvitavat osta. Esialgu oli plaanis ka maniküüris käia, aga päeval ja öösel on siin tänavad nii erinevad. Vastavalt nädalapäevale ja kellajale on avatud erinevad poed ja tänav täis erinevaid kauplejaid. Niiet ei leidnud seda ilusalongi ülesse mida eelmisel õhtul silmanud olin. Küüsi pidin siis lõikama mu med-pakis olnud väga jõhkrate minikääridega.
Turul sattusin ainult kauplemise suhtest põikpäisete müüjate peale, mistõttu ostsin aluspüksid lõpuks ühest Jaapani brändipoest.
Kell 1pm olin veel kokku leppinud lõuna Chingiga. Kuna eelmise õhtusöögi eest oli tema maksnud, ja ei tahtsin olukorda mingit tasakaalu tuua, siis tahtsin kindlasti ka lõuna päevakavasse mahutada.

360

Rongis Guangzhou-st HK poole vaatasime S-iga filmi. Väga hea film, AGA ma ei suuda meenutada millal oli viimane kord millal vaatasin filmi kus oli sümpaatne naiskarakter!!?

HongKong

Ohhhhhh..... Peale Filipiine ka Manila lennujaama oli HKG nagu ... , õhk oleks justkui tiine värskest energiast. Korduvalt maailma parimaks valitud lennujaamas on taset tunda. Kuigi viibisime seal napid kümme minutit (mis juba iseenesest näitab kui loogiline ja hästi töötav asutus see on, ei mingeid nõmedaid sisutühje topeltkontrolle ja terminalitasusid). Lennujaam on ikka värav riiki ja annab aimu sellest mis ees ootab. Losaks on IMO moodsale inimesele tasuta wifi nagu vetsupaber. Ja sellessuhtes pole TLL küll eesrindlik aga igati pädev.

Kella poole kaheksane paat tagasi Batangasesse (põhi saarele)

Valgerand oli super, nagu mini rannapuhkus. Umbes nagu kohalik uudistereporter ütles kommenteerides kaadreid tormilaastatud küladest: "siin näeb välja nagu oleks siit torm üle käinud, ja tegelikult siit käiski torm üle" ??
Ehk siis mini rannapuhkus, kuigi õhtud olid pilvised ja hoovihmaga õnnestus päikeseliste hommikutega ennast siiski korralikult ära põletada.
Meri oli ka täiesti supp, aga pakkus siiski väikest värskendust. Tegin paar paarikilomeetrist ujumistrenni ümber kaljunuki järgmisesse randa. Seal polnud ühtegi maja, liiv oli veel valgem + kookosepalmid ja prügi oli miniaalselt. Ühtegi hotelli polnud sinna ka veel rajatud - super ilus ühesõnaga. Otsustasin turnida ka natuke nendel kaljunukkidel mis meie randa sellest paradiisist eraldas (mööda maad oligi sinna suht võimatu saada, olels pidanud suure ringiga läbi dzungli minema) ja sain oma käel tunda kui teravad need on. Vesi ei ihu neid nagu ümaramaks vaid veel teravamaks. Olin alukate väel - st ilma jalanõudetta. Ja see oli üsna valus. Eriti sellisele linnamemmarile kes muidu paljajalu ei käi. Mehis oleks ilmselt seal nagu kodus ringi turninud. Ühelt kivilt teisele hüpates toetasin osa keharaskusest kätele, et jalgadel maandudes liiga valus ei oleks ja valjutasin kätte üsna sügava kriimustuse mis korralikult verd lahmas. Vähemalt tundus see kole sest märjal nahal veega segunedes oleks nagu kogu käsi verest nõretanud.
Varem Austraalia telesarjasid vaadates ei saanud ma aru milles see kaljude nii suur ohtlikus on. Kui armastatud tegelast lained kaljunuki poole hakkasid peksma kujutasin ette et need kivid on nagu meie rannas. Et piisab vaid mõistlikust käitumisest ja õnnestub kividele ronida. Nüüd saan aru et see on ikka tõsiselt ohtlik, halva õnne korral hakivad need kaljud nõdra inimliha vaid paar minutiga päris räbalaks.

Oleme kaatris tagasi põhi saarele, et sealt loodetavasti soodne takso lennujaama kaubelda. Meist nautuke kaugemal istub üks europiidne paar (näost lätlsed v poolakad vb? Igatahes tüdruk on blond), plaanin randudes nendega juttu teha, vb on meil sama tee ja saame taksoraha jagada. Ühistrantspordile me väga loota ei saa. Buss võib Manilasse sõita poolteisttundi v neli tundi. Hommikul ostsime piletid 7.30 kaatrile, selleks pidime 7.15 hotelli juures mikrobussi ootama et see meid sadamasse viiks. Mikrokas väljus alles 7.50 hotelli juurest!! Kaater oli õnneks veel rannas, kuigi pabin oli juba sees. Poleks pidanud aga muretsema, sest Kaatris istusime veel niikaua et jõudsin korraks tukkuma jääda. Enne üheksat hakkasime siiski liikuma - üle tunni aja hiljem kui lootsime!
Et kindlasti lennukile jõuda peame nüüd üsna kindlalt takso saama. Tunni ajane taksosõit peaks maksma umbes 20 eurot / 1000 kohalikku raha.

Sõit Porto Galerasse.

Mul läheb süda pahaks. Mitte bussi kõikumisest ja liiklusstiilist mis on väga omapärane. Buss, mis ilmselt on juba vähemalt miljon kilomeetrit siinsetel teedel seigelnud tegelikult alles seisab.
Bussis oleme sattunud ka väga omapärasesse seltskonda. Siin on viis paarikest ja umbes samapalju üksi reisijaid. Paarid koosnevad valgetest vanameestest ja noortest filipiino naistest. Üsna viisakad paarid, ühelgi neist pole naine alla 20 aastane minumeelest.
Rõve on üks paks, kasimatta, higist leemendav, valjult omaette ja oma telefoniga suhtlev ameeriklane. Tema tüdruksõber figureerib õnneks ainult tema nutitelefoni ekraanil, ma loodan et see on suvaline klubis filmitud näitsik, aga ma kardan, et tegelikul võib see isegi olla üks tema "tüdrukutest". Bussi sisenes ta teatades valjult et on Huge Hefner ja annab välja ühte teatavat ajakirja. Kogu muu möla oli sama pravuurikas ja ebameeldiv.
Filipiinid on tõesti äärmiselt vaene riik. Inimesed magavad tänavatel, toolidel, papitükkidel külitades või jalgrataste baasil ehitatud mobiilsetes onnides. See on okei. Aga rõve on näha paksusid valgeid vanamehi kes sellises olukorras olevaid inimesi ära kasutavad ja jumalat mängivad.
Kindlasti ei taha ma öelda et kõik Filipiini naise võtnud valged vanamehenässid on tõprad. Sellises vormis sellest vaesusest pääsemine on lihtsalt üks võimalus. Võimalus mis kahjuks paljudele ei avane. Ka läänes elatakse koos ja abiellutakse väga tihti majanduslikel kaalutlustel. Lihtsalt päris palju on olukordi kus rikkad valged oma positsiooni kuritarvitavad ja oma jumalakomplekse välja elavad. Inimkaubandus ja orjastamine on siin reaalne igapäevane probleem.

Manila

Juba lennureisil Taiwanist Filipiinidele oli tunda et midagi huvitavat on tulekul. Töö tõttu lendan tihti, ja tean et lendamine on väga rutiine kogemus. Lennundus on rahvusvaheliselt väga reguleeritud valdkond ja seetõttu käib vähemalt lääne maailmas lendamine sama trafareti alusel. Nii lennumeeskond kui salongipersonal jälgib rangelt ette kirjutatud tsenaariumi turvanõuete tutvustamisel. See on väga igav aga sellega kaasneb ka turvatunne, sest kui kõik toimib tuttavalt näib, et kõik sujub normaalselt. Philippines Airways meeskond käitus aga äärmiselt kummaliselt, valmistades meid ette selleks, et Filipiinidel käivadki asjad mõnevõrra teisiti kui eurooplasele loogiline.
Samu suuniseid anti korduvalt, ülelüldilne puusalt tulistamise mentaliteet. Kusjuures personal nägi kogenud välja, nende nägudelt ei peegeldunud segaduses olekut vm. Siin lihtsalt käivadki asja nii:
Salongipersonal käitus täiesti kaootiliselt, stuuard pakkus kohvi umbes neljandikule reisijatest, siis jooksis kannuga minema ja paari minuti pärast ilmus uuesti juba prügikärnuga ning hakkas asju ära korjama
Stuurdess soovis häid jõule ja head uut aastat. 9 sekundit enne maandumist paluti rihmad kinni panna sest paari minuti pärast olevat maandumine.
Elektroonika kasutamise pärast maandumisel eriti ei tylitatud.
See kõik oli äärmiselt kummastav ja ajas naerma. Ei oskagi kõike välja tuua, teenindus oli küll äärmiselt sõbralik, aga kaootiline.

Peab uurima millal kohalikud jõulud ja uusaasta on - sest ka taksoga lennujaamast ööbimiskohta sõites kõlas raadiost jõululaule!

Filipiinid on väga vaene maa. Manila, nende pealinn, näeb välja nagu agul. Täielik peldik ka südalinnas. Peldik nii segaduse, prahi, taristu amortisatsiooni kui ka inimfekaalide leidumise seisukohast.

Jõudsime linna alles ööseks, aga tahtsime siiski natuke keha kinnitada. Hosteli tädike ütles, et ainuke söögikoht läheduses on McDonalds. Selgitasin talle et me pole sellised McDonaldsi turistid ja tahaksime ilmselt midagi kohalikku süüa. Selle peale kehitas ta õlgu, ja me hakkasime liikuma sinnapoole kus tundud elu ja teenindusasutusi olevat.
Ainuke söögikoht oli tõesti McDonalds ja 7-eleveni nurgapood. Kõik muu mida nägime tundus olevat tõsiste meditsiiniliste tagajärgedega. Ja Filipiinid pole koht kus eurooplane tahaks haigeks jäämisega riskida.
Mac näeb välja umbes nagu Tartu turu tänava mäkk enne renoveerimist aastal 2002 - st päris okei?
Mcdonaldsisse sisenesid ka üsna "töönaistena" näivad tydrukud - kuigi kust mina teaksin?
Lisaks lõbutydrukutele siseneb naine oma vanaemaga.  Vanaema tõttu saavad nad kassas nii käibemaksusoodustuse kui lisa 20% alet. Päris hea hea idee!! Sellega võiks Edkar ka riigikoguvalimised võita!
Lisaks on siin perekond nelja lapsega ja teismeliste laste sõpruskond. Mäkk on ilma irooniata kõige viisakam koht kuhu siin linnaosas einestama tulla.

Hualien

See mõte on mul tihti peas käimas:
Mäletan et kui olin algkooli eas siis mõtlesin et ilmselt ei teki mul kunagi võimalust kaugetesse maadesse reisida. Põhja-Ameerila, Kanada, Austraalia tundusid reaalsed ainult siis kui sul oli seal sugulasi. Venemaale minek oli samuti keeruliseks muutunud, mitte nii nagu vanal heal USSRi ajal, kui mu vanemad Kamtšatkal matkasid, mõtlesin ma. Elu on ikka nii heaks muutunud Eestis.

Hualine on üsna mõttetu linnake. Aga see on suurim/lähim/parim koht baasiks et matkata Taroko rahvusparki. Siinne peamine atraktsioon on Taroko kanion. Ja see on võimas. Oleme siin ainult 2 päeva aga juba alustuseks võin õelda, et tuleksin siia meeleldi tagasi, et veeta siin nädal ja tõsiselt matkata. Üks vingemaid matkaradu on siin 4 päevane kunagine sõjaväe varustusliin. Läbitav ainult jala - kohatiste vaevu meetri laiuste radadega vertilaalsetel kaljuseintel.
Meie rentisime rollerid ja mõtlesime esialgu võtta mõne lühema paaritunnise matkaraja. Rahvuspark on Hualienist umbes 25km kaugusel. Ma sõitsin esimest korda rolleriga. Tanklas ei osanud ma seda uuesti käivitada. Tankimispüstoli operaator-naisterahvas on selliseid valgeid tuulepäid ilmselt tuhandeid näinud, ja ilma et oleksin pidanud küsima tehi mulle viipekeeles kiirkursuse. Pidurit pidi all hoidma!!? Kurat kui piinlik, oleks ta sõnagi eesti või inglisekeelt mõiganud oleksin pomisenud midagi sellest et oskan ikka mootorrattaga sõita küll aga olen lihtsalt võimsamate masimatega harjunud vm. Misiganes. Korraks oli piinlik aga 5 meetri pärast läks üle.
Linnast välja sõit oli õnneks lihtne, mis põhiline ristmikke enne maanteele jõudmist oli vähe. Oli põhinõtteliselt üks suurem ristmik ja sea õnnestus muidugi ka valesti keerata. Kiire pool- illegaalne tagasipööre ja olime teel. Korra kerasime veel valest teeotsast enne linnapiiri, aga see polnudki tegelikult niivõrd vale, sest kui sa oled maailmale avatud ja matkaplaanid pole kivisse raiutud on kõik kohad õiged kohad.
Sõitsime mööda kanjoni äärt kulgevat teed - ja see oli lihtsalt suurepärane! Oleme siiani olnud linnades, ja on olnud huvitav ning mogemusterohke, aga rohkel olen oodanud ikkagi huvitava ja exootilise looduse kogemusi. Selle kanjoni reisi päevaga saan võrrelda ainult Austraalias saadud kogemusi. Võimas! Lihtsalt võimas.
Mööda kuristiku serva looklev tee - aegajalt tunnelitega kaljunukke "lõigates". Serpentiinidega tõus, teeääres väikesed kosed ja isegi joad iga mõne kilomeetri järel. Muidugi olen ma seda loodusfilmides näinud, aga seda ise kogeda, ja mitte bussiaknast vaid mootorrattalt annab ülitugeva emotsiooni. Tõusime teel kuni 2000 meetri kõrgusele. Seal oli rolleri võimsus ikka tuntavalt vähenenud, ja õhk märksa külmem kui all. Tagasi sõit on suures osas hammaste plagisedes, sest tuulekülm tegi olemise veel jahedamaks. Lisaks oli tagasiteel meie sõidusuund kuristiku pool. Teed tuli tähelepanelikult jälgida, sest mõnel pool oli teele kukkunud kive ja märgasid lehti ( ühes kohas oli olnud la suurem maalihe ja pidie ootama kuni ekskavaator teele langenud kruusast läbi murdis). Lisaks püüdsin siiski niipalju kui võimalik teekõrvale ka kaugusesse pilku suunata. Päris suur osa teest oli selline kus kohe asfaldi äärest oli u kilomeeter järsakut sügavusse. Kui pilk sinna sattus siis konkreetselt hakkasid käed värisema nii hullusti et roller võbises. Alla minnes kiskus ka kiirus suuremaks ja leistang muutus hirmu- higistes pihkudes libedaks. Tee oli ülemise kolmandiku peal pea poole ulatises ainult ühe sõiduraja laiune - vastutulevad, aga ka tagant mööda suruvad autod polnud just meeldivad. Kiiruspiirang oli sellistel lõikudel 30 km/ h aga ka seda oli tegelikult palju. Ja need 40-ga kihutavad ja mööda sõitvad autojuhid tundusid eriliste mölakatena.

Tegime muidugi ka ise pilte ja videoid, aga siin kellegi teise hea kvaliteediga video sellest kus käisime: http://www.youtube.com/watch?v=TQ1t3cuajM8&

Taipei

Taipei oli enamvähem täpselt selline nagu aasia linnad on B kategooria mürgel-filmides. Ühe olulise lisandiga > lõhnad. Eriti turgude ja söögikohtade läheduses liikudes on lõhnad üsna oluline osa olustikust. Esiti oli see huvitav ja üsna pea ajas südant pahaks. Mingist "rikkalikkust vürtside jm eksootiliste toitude aroomi segust" nagu seda serveeritakse reisisaadetes pole haisugi. Või noh - ilmselt on need lõhnad tõesti segu kõigist toitudest, aga lisaks on need hõrgutised ka seedekulgla läbinud. Praetud ja/või keedetud tofu hais on illa üsna jäle minujaoks. Maitselt pole need siiski nii pikantsed.
Ööturg (tänav mille ääred on tihedalt müügikohti täis - suuresti söögikohti aga ka kõike muud pudi-padi) oli väga äge kogemus. Kuna ma pole ka Egiptuses käinud (Egiptuse ja Aasia turud on siiski väääga erinevad, aga lihtsalt...) siis oli selline tänavaturg mulle täiesti uus ja huvitav kogemus. Eriti meeldiv oli et müüjad ei olnud liiga pealetükkivad ja midagi uudistama jäädes polnud pärast vaja müüja küüsist põgenemiseks hudinit mängida. Seda hindasin ma pigem tagantjärgi, kui Hualien-i linnas rongijaamast väljudes varrukamehed/naised "ründasid".
Taipeis võtsime ette poolepäevase matka Elevandimäele. Selle tippu ronimine oli tegelikult ainult umbes tunni aja tee, aga järsk tõus otse mäkke võttis särgi ligemärjaks. Tegelikult polnud see isegi niiväga ronimine, matkarajad on siin reeglina ettevalmistatud, sillutatud v vähemalt kruusakattega, tõusud treppidega. See on ka arusaadav, nii suure inimmassi/külastajakoormuse juures ei ole mudarajad ja juurikate vahel turnimine mõeldav.
Linnapeal jalutasime ja tegime rakendasime oma tavalist taktikat - istusime kohvikutesse v pargipinkidele ja jälgisime ümbruses inimesi.

Peale ööturu oli teine parim asi Taipeis kohaliku eestlase Raunoga kohtumine. Tänu talle saime sisse söögikohta kuhu oli soov minna juba reisi planeerides. Saba uksetaga oli pool tundi. Meie keeleoskust silmaspidades oleksime ilmselt kahekesi minnes kohe alla andnud ja mujal keha kinnitanud. Rauno oli S-i tuttava tuttav, joppas et üldse temaga kontakti saime. Kohtuded tuli aga välja et S ja Rauno olid koolivennad ja isegi mina olin teda varem näinud. Ma lihtsalt ei pannud alguses kokku et see Rauno on see sama Rauno kes on Marguse sõber ja kellega Havikute juures korra v paar olen kohtunud jakes nüüd õpib Taiwaanis. Arvestades, et siin on 10 eestlast (meiega koos siis hetkel 12?) oleks võinud ja selle seose varem läbi hammustada.
Pärast korralikku pelmeeniõhtusööki läksime ühte läänelikku baari Revolver, seejärel klubisse ja siis veel ühte klubisse - kuhu me sisse siiski ei läinudki, sest õhtu oli vaikne ja polnud isu pooltyhja klubi pileti eest 600$ maksta. 7/11 ees tegime veel paar ringi reispassiks ja kella viieks olime hostelis tagasi.

Shanghai

Me oleme Shanghais 2 päeva.
Jõudsime siia väga vara - lennuk maandus enne kuute hommikul.
Lennujaam ise on nagu optiline illusioon - koridorid on nii pikad et ei saa aru kas lõpus on peegel või kulgevad need tõesti silmapiirini.
Plaan oli oodata 6.40-ni kuni hakkab käima kiirrong Shanghai poole. See peaks liikuma üle 400km/h ja on atraktsioon omaette. Inimesed Hiinast ja mujalt sõidavad lihtsalt sellega lennujaama ja tagasi, et seda kogemust saada. Üldse on rongide-fiile maailmas omajagu ja meilgi on plaanis see kogemus saada. Aga linna liikusime seekord siiski takso ja metroo kombinatsiooniga.
Seda sellepärast, et kuigi meil oli hosteli koht kesklinna ööbimiskohas FishInn broneeritud ilmnes et kuna meil on järgmise päeva õhtul edasilend Taiwani siis oli meil võimalus saada ka tasuta ööbimine meie lennufirmalt.
Otsustasime selle võimaluse välja kaubelda ja hotelli üle vaadata. Hotellist saadeti meile takso vastu, aga pidime seda umbes tunni ootama. Regasime ennast hotelli kuigi juba uksel tundus et sinna me kauaks ei jää. Kasutasime tuba et pesta ja pesu vahetada (pärast üheteistunnist lendu) ning astusime reipalt registratuuri tagasi, et ennast välja registreerida.
Registratuuri tydrukuga käis suhtlus läbi moodsa infotehnoloogiavahendi - tema trykkis oma iPhone hiina märkidega, mille telefon tõlkis täitsa arusaadavaks ja kõlavaks inglisekeeleks, ja vastupidi - super!
Siis oli meil valida kas minna tagasi lennujaama et sealt kiirrong võtta või võtta kohe suund keskklinna. Kuna hotell oli juba poolel teel linna siis otsustasime siiski mitte tagasi minna ja lasime ennast taksoga tavalisse  metroojaama viia. Homme tagasi lennujaama minnes võtame kindlasti kiirrongi.
Varalõunal nautisime vinget ärilõunat. Söömiseks juhatati meid privaatsesse ruumi kus oli laud neljale - integreeritud pliit keskel. Meie võõrustaja tellis meile söögid. Ise poleks me sellega kindlasti toime tulnud, sest inglisekeelset menüüd ei olnud, ja pilte ka menüüs ei olnud. Siin on üsna tavaline, et menüüd on piltidega. Igatahes toodi meile siis laud umbselt täis tooreid veiselihalõike, salati, kapsa ja spinatilehti, erinevat tofut, seeni, midagi kurgi sarnast, kala jm. Muuhulgas midagi mis nägi välja nagu keeduvorst pekitükkidega.
Keset lauda tõsteti isemoodi supipott kus lisaks leemele samuti ühteist juba sees hulpis.
Edasi toimetati umbes nii et kõik me viskasime üsna suvaliselt toormaterjali keevasse suppi ja kookisime neid siis vastavalt äranägemisele mõne minuti pärast oma kaussidesse. Alguses üritasin ma siiski tegevuses mingit loogikat säilitada aga tegelikult oli see mõttetu, sest igaüks viskas oma kausi nurka mis ta heaks arvas ja enda visatud asju ma üldjuhul ülesse ei leidnud. Ühe tulise tofutükiga õnnestus suulakke ka pirakas vesivill tekitada.
Pärast kerget lõunauinakut läksime linnapeale. Vägev! Kõndisime ringi kuni leidsime mõne muheda kohalikke täis söögiurka ja istusime maha. Kerge eine ja kohalik õlu, ning edasi uut kohta otsima. Viimase peatuse tegime hosteli poole tagasi jalutades ühes tänavanurga grill-punktis. Neis käib asi selliselt, ema seisab leti juures - see on sellisele kolmerattalisele hästi roostetanud ja päevinäinud jalgrattale ehitatud agregaat - kust tuleb valida juba eelnevalt vardasse aetud liha ja köögivilja grilltikkude hulgast endale meelepärane komplekt. Nende eest tuleb maksta umbes 10 euro senti tükist. Seejärel viib mammi need kohe kõrval opereeriva grillimeistri/pereisa kätte. Siis on umbes 5 minutit aega et lähedalolevast kioskist õlut osta improviseeritud tänavakohvikusse maha istuda. Ilm on siin soe - u 20 kraadi päeval. Õhtusel tänavanurgal oli vb 14 kraadi.
Alles esimene päev Hiinas aga juba on nagu puhkuse tunne.

Day one.

4 tundi und.
S-i ema viis meid lennujaama. Esimene hirm oli et minu kott kaalus 8kg ja kogenud hiinafiili kott kaalus 16 - kas olin midagi olulist unustanud?
Riia lennujaamas sõlmisime juhututvust Laima kohviku täitsa kobedate teenindajatega ja tõesti nautisime Läti õlut -> puhkus oli alanud.
Aeg läks penikoormasammudes, vaevu jõudsime Milano lennule

Lennukis hakkasin lugema raamatut. 3 lehekülge hiljem magasin nagu laps ja tõusin alles pool tundi enne Milanot.

Sindi - tüdruk kelle juures ööbime oli meil vastas lennujaama kuuenda ukse juures. Mahtusime parajasti tema hõbedasse Minisse.
Sindi on väga tore - puseriti hambad aga ilus naeratus, pruunide silmadega armilise ilusa näoga brünett. Siniste sametiste täppideta mustad sukad ja palju aga mitte häirivalt meiki.
Läks oma kallimast septembris lahku, kuna ilmnes et kutil oli paraleelnaine. Teine naine töötas öises vahetuses niiet terve aasta õnnestus tal kahte naist pidada.
Milano linnapeale otsustasime mitte minna. Veetsime päeva Milano lähedal väikeses linnas Gallarate.
Sõime väga head pastat ja pitsat. Jõime kohalikes kohvikutes kohvi ja degusteerisime kohalikke humalaleotisi.