Sõit Porto Galerasse.

Mul läheb süda pahaks. Mitte bussi kõikumisest ja liiklusstiilist mis on väga omapärane. Buss, mis ilmselt on juba vähemalt miljon kilomeetrit siinsetel teedel seigelnud tegelikult alles seisab.
Bussis oleme sattunud ka väga omapärasesse seltskonda. Siin on viis paarikest ja umbes samapalju üksi reisijaid. Paarid koosnevad valgetest vanameestest ja noortest filipiino naistest. Üsna viisakad paarid, ühelgi neist pole naine alla 20 aastane minumeelest.
Rõve on üks paks, kasimatta, higist leemendav, valjult omaette ja oma telefoniga suhtlev ameeriklane. Tema tüdruksõber figureerib õnneks ainult tema nutitelefoni ekraanil, ma loodan et see on suvaline klubis filmitud näitsik, aga ma kardan, et tegelikul võib see isegi olla üks tema "tüdrukutest". Bussi sisenes ta teatades valjult et on Huge Hefner ja annab välja ühte teatavat ajakirja. Kogu muu möla oli sama pravuurikas ja ebameeldiv.
Filipiinid on tõesti äärmiselt vaene riik. Inimesed magavad tänavatel, toolidel, papitükkidel külitades või jalgrataste baasil ehitatud mobiilsetes onnides. See on okei. Aga rõve on näha paksusid valgeid vanamehi kes sellises olukorras olevaid inimesi ära kasutavad ja jumalat mängivad.
Kindlasti ei taha ma öelda et kõik Filipiini naise võtnud valged vanamehenässid on tõprad. Sellises vormis sellest vaesusest pääsemine on lihtsalt üks võimalus. Võimalus mis kahjuks paljudele ei avane. Ka läänes elatakse koos ja abiellutakse väga tihti majanduslikel kaalutlustel. Lihtsalt päris palju on olukordi kus rikkad valged oma positsiooni kuritarvitavad ja oma jumalakomplekse välja elavad. Inimkaubandus ja orjastamine on siin reaalne igapäevane probleem.