Valgerand oli super, nagu mini rannapuhkus. Umbes nagu kohalik uudistereporter ütles kommenteerides kaadreid tormilaastatud küladest: "siin näeb välja nagu oleks siit torm üle käinud, ja tegelikult siit käiski torm üle" ??
Ehk siis mini rannapuhkus, kuigi õhtud olid pilvised ja hoovihmaga õnnestus päikeseliste hommikutega ennast siiski korralikult ära põletada.
Meri oli ka täiesti supp, aga pakkus siiski väikest värskendust. Tegin paar paarikilomeetrist ujumistrenni ümber kaljunuki järgmisesse randa. Seal polnud ühtegi maja, liiv oli veel valgem + kookosepalmid ja prügi oli miniaalselt. Ühtegi hotelli polnud sinna ka veel rajatud - super ilus ühesõnaga. Otsustasin turnida ka natuke nendel kaljunukkidel mis meie randa sellest paradiisist eraldas (mööda maad oligi sinna suht võimatu saada, olels pidanud suure ringiga läbi dzungli minema) ja sain oma käel tunda kui teravad need on. Vesi ei ihu neid nagu ümaramaks vaid veel teravamaks. Olin alukate väel - st ilma jalanõudetta. Ja see oli üsna valus. Eriti sellisele linnamemmarile kes muidu paljajalu ei käi. Mehis oleks ilmselt seal nagu kodus ringi turninud. Ühelt kivilt teisele hüpates toetasin osa keharaskusest kätele, et jalgadel maandudes liiga valus ei oleks ja valjutasin kätte üsna sügava kriimustuse mis korralikult verd lahmas. Vähemalt tundus see kole sest märjal nahal veega segunedes oleks nagu kogu käsi verest nõretanud.
Varem Austraalia telesarjasid vaadates ei saanud ma aru milles see kaljude nii suur ohtlikus on. Kui armastatud tegelast lained kaljunuki poole hakkasid peksma kujutasin ette et need kivid on nagu meie rannas. Et piisab vaid mõistlikust käitumisest ja õnnestub kividele ronida. Nüüd saan aru et see on ikka tõsiselt ohtlik, halva õnne korral hakivad need kaljud nõdra inimliha vaid paar minutiga päris räbalaks.
Oleme kaatris tagasi põhi saarele, et sealt loodetavasti soodne takso lennujaama kaubelda. Meist nautuke kaugemal istub üks europiidne paar (näost lätlsed v poolakad vb? Igatahes tüdruk on blond), plaanin randudes nendega juttu teha, vb on meil sama tee ja saame taksoraha jagada. Ühistrantspordile me väga loota ei saa. Buss võib Manilasse sõita poolteisttundi v neli tundi. Hommikul ostsime piletid 7.30 kaatrile, selleks pidime 7.15 hotelli juures mikrobussi ootama et see meid sadamasse viiks. Mikrokas väljus alles 7.50 hotelli juurest!! Kaater oli õnneks veel rannas, kuigi pabin oli juba sees. Poleks pidanud aga muretsema, sest Kaatris istusime veel niikaua et jõudsin korraks tukkuma jääda. Enne üheksat hakkasime siiski liikuma - üle tunni aja hiljem kui lootsime!
Et kindlasti lennukile jõuda peame nüüd üsna kindlalt takso saama. Tunni ajane taksosõit peaks maksma umbes 20 eurot / 1000 kohalikku raha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar