Hualien

See mõte on mul tihti peas käimas:
Mäletan et kui olin algkooli eas siis mõtlesin et ilmselt ei teki mul kunagi võimalust kaugetesse maadesse reisida. Põhja-Ameerila, Kanada, Austraalia tundusid reaalsed ainult siis kui sul oli seal sugulasi. Venemaale minek oli samuti keeruliseks muutunud, mitte nii nagu vanal heal USSRi ajal, kui mu vanemad Kamtšatkal matkasid, mõtlesin ma. Elu on ikka nii heaks muutunud Eestis.

Hualine on üsna mõttetu linnake. Aga see on suurim/lähim/parim koht baasiks et matkata Taroko rahvusparki. Siinne peamine atraktsioon on Taroko kanion. Ja see on võimas. Oleme siin ainult 2 päeva aga juba alustuseks võin õelda, et tuleksin siia meeleldi tagasi, et veeta siin nädal ja tõsiselt matkata. Üks vingemaid matkaradu on siin 4 päevane kunagine sõjaväe varustusliin. Läbitav ainult jala - kohatiste vaevu meetri laiuste radadega vertilaalsetel kaljuseintel.
Meie rentisime rollerid ja mõtlesime esialgu võtta mõne lühema paaritunnise matkaraja. Rahvuspark on Hualienist umbes 25km kaugusel. Ma sõitsin esimest korda rolleriga. Tanklas ei osanud ma seda uuesti käivitada. Tankimispüstoli operaator-naisterahvas on selliseid valgeid tuulepäid ilmselt tuhandeid näinud, ja ilma et oleksin pidanud küsima tehi mulle viipekeeles kiirkursuse. Pidurit pidi all hoidma!!? Kurat kui piinlik, oleks ta sõnagi eesti või inglisekeelt mõiganud oleksin pomisenud midagi sellest et oskan ikka mootorrattaga sõita küll aga olen lihtsalt võimsamate masimatega harjunud vm. Misiganes. Korraks oli piinlik aga 5 meetri pärast läks üle.
Linnast välja sõit oli õnneks lihtne, mis põhiline ristmikke enne maanteele jõudmist oli vähe. Oli põhinõtteliselt üks suurem ristmik ja sea õnnestus muidugi ka valesti keerata. Kiire pool- illegaalne tagasipööre ja olime teel. Korra kerasime veel valest teeotsast enne linnapiiri, aga see polnudki tegelikult niivõrd vale, sest kui sa oled maailmale avatud ja matkaplaanid pole kivisse raiutud on kõik kohad õiged kohad.
Sõitsime mööda kanjoni äärt kulgevat teed - ja see oli lihtsalt suurepärane! Oleme siiani olnud linnades, ja on olnud huvitav ning mogemusterohke, aga rohkel olen oodanud ikkagi huvitava ja exootilise looduse kogemusi. Selle kanjoni reisi päevaga saan võrrelda ainult Austraalias saadud kogemusi. Võimas! Lihtsalt võimas.
Mööda kuristiku serva looklev tee - aegajalt tunnelitega kaljunukke "lõigates". Serpentiinidega tõus, teeääres väikesed kosed ja isegi joad iga mõne kilomeetri järel. Muidugi olen ma seda loodusfilmides näinud, aga seda ise kogeda, ja mitte bussiaknast vaid mootorrattalt annab ülitugeva emotsiooni. Tõusime teel kuni 2000 meetri kõrgusele. Seal oli rolleri võimsus ikka tuntavalt vähenenud, ja õhk märksa külmem kui all. Tagasi sõit on suures osas hammaste plagisedes, sest tuulekülm tegi olemise veel jahedamaks. Lisaks oli tagasiteel meie sõidusuund kuristiku pool. Teed tuli tähelepanelikult jälgida, sest mõnel pool oli teele kukkunud kive ja märgasid lehti ( ühes kohas oli olnud la suurem maalihe ja pidie ootama kuni ekskavaator teele langenud kruusast läbi murdis). Lisaks püüdsin siiski niipalju kui võimalik teekõrvale ka kaugusesse pilku suunata. Päris suur osa teest oli selline kus kohe asfaldi äärest oli u kilomeeter järsakut sügavusse. Kui pilk sinna sattus siis konkreetselt hakkasid käed värisema nii hullusti et roller võbises. Alla minnes kiskus ka kiirus suuremaks ja leistang muutus hirmu- higistes pihkudes libedaks. Tee oli ülemise kolmandiku peal pea poole ulatises ainult ühe sõiduraja laiune - vastutulevad, aga ka tagant mööda suruvad autod polnud just meeldivad. Kiiruspiirang oli sellistel lõikudel 30 km/ h aga ka seda oli tegelikult palju. Ja need 40-ga kihutavad ja mööda sõitvad autojuhid tundusid eriliste mölakatena.

Tegime muidugi ka ise pilte ja videoid, aga siin kellegi teise hea kvaliteediga video sellest kus käisime: http://www.youtube.com/watch?v=TQ1t3cuajM8&