Taiwani, HK, Filipiinide ja sise- Hiina toidu kogemused on olnud üsna erinevad
teisipäev, 14. jaanuar 2014
Trantsport
Sõidame praegu mingi illegaalse mikrobussiga Lijiangist Tiigrihüppe kuru poole. Esiti arvasime et see mikrokas on selleks et meid suurde bussijaama viia nagu tavaliselt siin käib. Aga ei. Buss on tehniliselt tõeliselt halvas korras. Seda ei pannudki niiväga tähele kui sõidu alguses vingerdasime väikestel vanalinna tänavatel ja siis läbisime midagi kruusakärjääri või sõjaväepoligoni sarnast et vältida uue maantee maksu. Kõhedus tekkis siis kui jõudsime jumala sirge ja sileda asfaldiga maanteele ja bussijuht pidi päris palju vaeva nägema et meid teel hoida. Selline tunne et sildade ja kabiini suhted on üsna platoonilised. Seda mõistab ilmselt väga hästi ka meie bussijuht kes kurvisid "äärmiselt ettevaatlikult" võtab, et sillad ja kabiiniosa eriteed ei läheks. Kirss tordil on, et sumps tundub olevat ühendatud otse salongi. Ilmselt on tegemist Hiinas karmistunud keskkonnanõuetega mistõttu peame heitgaasid enne korralikult kopsufiltrist läbi suruma. Praegu on lõbus aga kujutan juba ette milline pohmakas mul nendest kütuseaurudest õhtul on. Kohalik viin maitseb nagu kvaliteetne puskar, ja mõtlen, et õigeaegsel manustamisel õnnestub vast pohmakas ära petta lükata see mure hommse Mihkli kraesse.
Üldiselt on huvitav, et erinevalt minu kogemusest Türgis -> Ankaras, on siin teed üsna joonitud. Aga ma pole veel näinud liiklejat kes neisse liiga tõsiselt suhtuks. Tavapärane praktika on maanteel sõita katkendjoone kohal, et oleks mõnusam valida kummale poole teed takistuste ilmnemisel kalduda/ujuda. Liikluse kohta ma kasutaksingi siin sõna "ujuv". Kuigi mõnelpool linnas on mopeedi/ratta rada tee ääres ka füüsiliselt eraldatud autodest siis reeglina see siiski nii ei ole, ja teed jagavad üsna ühtlase massina suured veoautod, traktori-kaubiku hybriidid, elektrirollerid ja jalgrattad. Üks põhjusi miks see saab toimida on, et kuigi pidevalt liigeldakse aeglasematest liiklejatest mööda ( lisaks on üsna tavaline et autod peatuvad keset teed?!), siis pole sellist tõmblemist nagu Eestis. Pole veel tähele pannud et keegi pöörded ülesse ajaks et kuskilt süstida.
Muide peaaegu kümme rollerit kümnest on siin elektrilised. Väga populaarsed on ka kolme rattaga roller/kastikad mis suudavad hämmastavaid kaubakoguseid liigutada. Kujutan täitsa ette oma vanaema sellisega suvel poodi suristamas.
Ja kui need rollerid kõrvalteelt või poe-eest maanteeliiklusesse sukelduvad siis vasakule keegi ei vaata. Üldiselt liigeldakse samal põhimõttel nagu suusamäel - tagant tulija mure on et rada vahetavale, aeglaselt liikuvale või kõrvalteelt tulijale otsa ei sõida.
Hästi palju lastakse signaali. Sedasi törtsutatakse. Esiti ajas see mind üsna närvi sest Eestis tähendab signaalitamine reeglina mingit konflikti - keegi väljendab oma rahulolematust kaasliikleja üle võis siis harveminini võib see tähendada mingit liiklusohtlikku olukorda. Ja sellepärast tekitas see pidev törtsutamine alul stressi. Siin tähendab lühike signaalitörts või kolm seda et "olge tähelepanelikud - lähenen tagant ja plaanin teist mööduda". Kuna ka tühjal teel kõik liiklejad ujuvad nii päri kui vastassuuna piires siis on selline signaali suhtlus väga tarvilik. Eile sõitsime pool päeva ratastega ja liiklustunnetus Tolliagentuur päris kiiresti. Sellega harjumine, et buss keerab eraldusribaga maanteel neljarealisse vastasuunavööndisse, võtav vb veel aeg - saan aru et siin asjad nii käivad, aga kõhe on. Eestis ei kujutaks ette et näiteks Narva maanteel Valgejõe kandis pool versta vastassuunas sõita?
Kütus maksab siin peaaegu euro/liiter. Ja suurtes linnades märkasin valitsuse reklaame stiilis "iga tilk loeb". Niiet elektrirolleritele võivad siin mingid soodustused ka olla.
Jangtse kallastel
Pildid on tänapäeval värvilised ja fullHD aga seista 2500m peal ja vaadata ülesse 4000 peal olevaid lumiseid tippe on super. => Tuleb ultraHD teleka jaoks raha koguma hakata.
Siin matkarajal on supermadalhooaeg. Päeva jooksul kohtume vaid paari matkalisega. Külalistemajasid on juhtima jäetud lapsed - kes suhtuvad sellesse ametisse mänguliselt. Lapsed mängivad tuulutavad tube vm ja on ka kokkade eest, mistõttu korralikult süüa saada on võimatu. Võrreldes selle ajaga 5 aastat tagasi kui S siin käis on palju muutunud. Külalistemajad on oluliselt suuremateks ehitatud ja 10 asemel tuleb voodi eest maksta 40 raha.
Esimene päev oli ainult tõus. Liikumiskiirus oli alguses kuni 3km/h päeva lõpuks, kõige karmima tõusu osas umbes 1km/h. Enne pimedat jõudsime ikkagi võõrastemajja. Vahetult enne külla jõudmist, ühe kose juures kohtasime kes pärast osutus korealasest elektroonikainseneriks, kes disainib Samsungis elektroonika skeeme. Nägime teda korraks juba ühes varasemas külas. Tal olid liiga puhtad ja kallid matkariided, ning ronis parajasti kohaliku "sherpa" rendihobuse (eesli) selga. Seetõttu ei osanud me tast esiti midagi arvata.
Kui me talle enne küla järele jõudsime (ilmselt oli hobune renditud kõige karmima serpentiini lõpuni) tegi ta nalja mu pükste üle ja sealpeale hakkasime vestlema ja sõime/jõime koos õhtust.
Minu püksid nimelt olid mul kotis. Kuigi õhk polnud liiga soe (u 21°C), oli ilm selge ja päike kõrvetas. Kuna inimesi rajal ei olnud siis pool kilomeetrit pärast algust läks fliis kotti ja 2 kilomeetrit pärast algust pakkisin ka püksid kotti niiet esmese päeva läbisin teesärgi ja aluspükste väel.
Teise päeva marsuut kulgeb pea täielikult ühel kõrgusel, umbes 2400m ümber. Tuul on ka tõusnud, niiet kannan särgile lisaks lühikesi pükse ja torusalli. Päeval kulutasime kolm tundi et oodata seda Korea vanameest, kes pidi meile järgi tooma eelmisesse ööbimiskohta ununenud tahvelarvuti. Ootasime teda HalfWay külalistemajas. Alguses oli seal päikeseline ja mõnus põõnata aga siis jäi päile juba madalale ja tekkis fustratsioon. Vahepeal jõudsid meieni üks Iisraeli abielupaar (mees oli üks üsna äge 30 aastane ajalooõpetaja ja naine oli üks blond ingliskeeleõpetaja kes oli läinud Israeli inglisekeelt õpetama) kellelt saime teada et nad rajal meie Korealast magamas kohanud. Meil oli sellest uudisest meel must, sest ise ta pakkus et toob meie tavaari järgi, kui oleksime ise tagasi pööranud oleksime vaid tunni kaotanud. Igatahes - kui see naeratav vennike lõpuks tuli võtsime kohe kotid selga ja hakkasime kiirel sammul astuma et päeva eesmärk täita - jõudsime pimedas Sean's guesthouse. See oli väga hea otsus sest kergelt langend moraali tõmbas kiirelt ülesse 120 raha peale kaubeldud soojuspumbaga ja oma vannitoaga tuba, ning üle kahe päeva korralik maotäis parimat hiina riisi ja nuudleid. Ja kiire nett !! :-)
Kolmandal päeval tegime peamiselt laskumist. Laskusime jõeni välja, GPS näitas u 1660m üle merepinna. Minumeeles on laskumine üsna "meh". Esiteks on motivatsioon küsitav. Ülesse milles nagu pürgiks millegi poole, vaatad kellalt kuidas oled jälle 50 meetrit tõusnud ja hasart tuleb sisse. Kuigi laskumine on füüsiliselt peaaegu sama raske ja astumiskohtade leidmine on imo raskem, kokkuvõttes meie matka puhul oli see kindlasti ohtlikum. Väsimus on ka muidugi faktor, ja seljakott lükkab pidevalt takka, ninali kukkumine on palju ohtlikum. Vähese taimestiku tingimustes, koos oma kotiga kukkudes pole tõesti suurt midagi paremat kui jumala v hea õnne peale loota. Veendusin et parem jalg on mu juhtjalg. Paremaga astusin alati pikemaid kivivahesid ja kõrgemaid astmeid. Kui parema jala põlv mulle selle selgeks tegi hakkasin teadlikult koormust vasakule panema.
Laskumisega on veel see nali, et keegi reeglina ei õnnitle laskumise puhul, imo vakab suuremat tähistamist edukas laskumine.
Raja lõpust võtsime bussi tagasi LiJangi. Seekord korralikum - juba bussi mõõtu ja peab ARKis ilmselt märksa vähem meelehead maksma kui see plekk-kirst millega siia tulime.
http://en.m.wikipedia.org/wiki/Tiger_Leaping_Gorge
