Ma polnud varem Šveitsis käinud. Polnud isegi siinses lennujaamas ümberistunud.
Mu varasem stereotüüp Šveitsist oli ikka peamiselt kui panganduskeskusest. Päevakajalises meedias on Šveitsist ju peamiselt kaadrid urbanistlikest aladest, klaasist ja metallist ja betoonist kontorihooned ja pankade uhked sildid nend fassaadidel.
Nüüd kujunes mu stereotüüp oluliselt ümber. Olen peamiselt liikunud maal, seejuures palju mägedes väikestes külades, kus loomakasvatus on veel üsna traditsiooniliselt korraldatud. Peamiselt on peretalud, 15-30 lüpsilehmaga. Viimastel paaril aastal on väikekülade meiereisid palju kinni pandud. Kohalikud talumehed hindavad et 1\2 kuni 2\3 väikemeireidest on viimase 2- 3 aasta jooksul suletud.
Lisaks üldine tendents inimeste linnna kolimise ja maakoolide sulgemisega. Tekib mõte, et kui isegi Šveits ei suuda neid muutusi takistada siis mis mis lootust on Eestil? Nurisemine ja poliitikute võimetuses süüdistamine tundub edaspidi kohatu. Ajad lihtsalt on sellised, paradigma muutub, tuleb kohaneda mitte võidelda.
Meie reisi ideoloogiline juht on Eesti lätlane Enn. Kuna ta valdab ainult eesti ja lätikeelt ( vb ka venekeelt) jm teistel põhjustel on reis praktilise korralduse põhiraskus Emma õlgadel. Ta on nii kiid kui autojuht, tõlk ja navigaator. Ta püüab anda inimestele valikuid ja soovitusi, aga tegelikult oodatakse temalt hoopis juhiseid ja otsuseid. Nii kireva seltskonnaga pole ka reaalne, et hakkaksime reisil olles kõiki valikud läbi arutama ja hääletama. Vaja on empaatilist juhti, kes tajub valitsevat meeleolu ja võtab enda peale võimaliku ebapopulaarsete korralduslike otsustega rahulolematuse. Alati ei leita enamusele sobivat kompromissi, ja mõnikord tuleb ka vähemusele sobivad plaanid nellu viia reisi terviklikuse huvides.
Esimesed kaks ööd olime väga toredad kristlikus peres. Perenaine rääkis väga ladusat inglisekeelt, pereisa oli jutukas ja sõbralik ning suhtles saksakeeles. Lisaks kohaliku taluga tutvumisele viis pereisa meid lähedal asuvasse suurfarim, mis oli alles aasta eest valminud, ja kõrgemale mägedes asuvasse traditsioonilisemasse farmi.
Seejärel liikusime madalamale, ja võrreldes esimestel päevadel kogetuga lausa tasasel maal asuvasse farmi mis võõrustas meid samuti kahel ööl. Seal võõrustas meid suur pere kolmes eri majas, mis asusid ka eri külades - umbes 10 minuti autosõidutee kaugiusel üksteisest.
Mina, Vitautas ja Malle ööbisime Andrease - peretütre uues korteris. See oli ühe külast veidi eraldi seisva talukompöelsi suures kõrvalhoones asuv elukoht, kust teist korrust rentis veeö teine pere. Korter ooi vast remonditud, kuid siiski üsna traditsioonilise väljanägemise ja hubase õhkkonnaga. Andreas on kooliõpetaja, paar aastat noorem kui mina, ja juhatab kohalikku väikest segakoori. Tema tegevustest ja elustiilist kajas tugevalt selline "väike maja preerias" stiilis traditsioonilist kooliõpetaja/koorijuhataja/kohaliku aktivisti ja oma küla patrioodi vibratsiooni.
Teisel õhtul nautisime kohalikus kirikus (mis oli Eesti kogemustest erimevalt, soojaks kõetud) Andrea kooli privaatkontserti - mis oli ka ühtlasi peaproov nende järgmisel nädalavahetusel toimuvale esimesele kontsertile. Koor oli küll üle kahe aasta vana kuid seni esinenud teiste ürituste raames, või kutsustud esinema pulmadesse vm. Tulemas oli aga esimene nende endi korraldatud üritus, kuhu kohale tullakse vaid nende pärast, seepärast oli Andrea ka natuke murelik, sest eestlastest proovipublik oli võrdlemisi tagasihoidlik oma emotsioonides.
Pärast kontserti sõidutasime vanakesed ööbimiskohtadesse ja tulime ise tagasi kiriku juurde, mille kõrval asuvas restoranis koori liikmed mõned joogid võtsid. Ööbimise logistiline korraldus oli meil üsna tuksis, sest pärast restorani lälsime Pluto, Nuuma ja Emma ning nelja koorikaaslasega Andrea korterisse edasi pidutsema, ka lihtsam ning loogilisem oleks olnud kui Malle ja Vitautas oleks mujal ööbinud ja Pluto ning Nuum oleks saanud meie juurde jääda. Kokkuvõttes ma arvan oli edukas pidu, Andrea kooriliikmed nautisid samuti õhtut ja Andrea kogus sellega mõned rasvased sotsiaalsuse punktid.
Temaga oli väga kerge suhelda, esimesel õhtul rääkisime tunni või enam köögis teed juues, kui Malle ja Vitautas olid magama läinud. Ma pakkusin talle ennast vöörustajaks kui ta peaks uuesti Eestisse tulema ja Tallinna sattuma. Ta ilmselt tuleb, sest on siin käinud juba 3 korda, ja ta tundus selline inimene et kui ta midagi lubab siis seda ka teeb. Ta muidugi vastas samaga, ja ma usun et siiralt. Ma arvan, kuigi veetsime koos vaid 2 päeva, meie vahel oli sümpaatia.
Kolmas ööbimiskoht oli endise YIFI kordinaatori talus. Tegemist oli alles umbes kolm viimast aastat täiskohaga põllumehena töötava, varasema puusepaga. Ta oli talu üle võtnid oma onult. Kuna onu oli ise juba liialt vana et uut laenu võtta talu laiendamiseks siis andis onu oma talu üle. Kahe aasta eest oligi ehitatud uus laut/küün koos seal küljes ooleva suure garaazi mõõtu puutöökojaga. Kuna puutöökoda polnud veel sisseseadet saanud siis muutus see meie külastuse ajaks avaraks söögisaaliks. Õhtul grillisime juustu - ehk siis proovisime traditsioonilist Šveitsi rooga rakletti.
Meid võõrustavas peres oli ka kolm last. Kaks poissi, üks kolme teine umbes kahe aastane ning umbes pooleteist kuune tüdruk.
ääretult kauni vaatega kohas. Kõrgel mäenõlval asuvast talust oli vaade all asuvale limnale ja järvele. Pererahvas oli aga ülllatunud et meid on 11. Nad olid aru saanud et tuleb 4 kuni 5 inimest - ühe autoga. Seetõttu magasid 6 meist paari aasta eest valminud lehmalaudas heintel. Iseenesest üsna äge kogemus, kuna isa magamiskoti asemel sain pererahvalt laenata soojemat magamiskotti siis kokkuvõttes magasin päros hästi. Järgmisel päeval ilmnes aga et meie riided olid ööga omandanud märkimisväärse laudalõhna. Kõndides allatuult, oli oma kehalt õhkuv aroom kohati ehmatav.
Teiseks ööks me sinna ei jäänud, liikusime järve teisele kaldale, Vinterlakeni küljeall asuvasse seni kõrgeimaks ööbimiskohaks jäänud külakesse. Sealne perepoeg oli Soomes praktikal viibides saaniud külge saunapisiku, ning Šveitsi tagasitulles ehitas ema juurikamaa kohale oma palksauna. lisaks oli ta Lätist tellinud tünnisauna mille samuti kuumaks kütsime. Pärast sauna ehitamist oli tegelikilt otsustatud et see vanematemaja jm jääb tema õele, ning Michael-ile aitasid vanemad osta uue koha alumisse külla. Grillisime pirakaid hallikaid sardellilaadseid vasikaliha-grillvorste, jõime ohtralt kohalikku õlut ja tühjendasime suure karbitäie väikeseid suveniir-napsu pudeleid. Perepoja nimi oli Michael, see ei teinud meist semusid aga tegi suhtlemise kindlasti lihtsamaks kui minu väsinud oleks ja sellega kaasnev asotsiaalsus oleks muidu lubanud. Näha oli et Soome kogemus oli Michaelile hästi mõjunud ning tema käitumisest ( õllede avamise tehnikast kuni mäest alla kusemiseni) olid tuttavlikud ja tekitasid kodusetunde, saunas käisime põhja eurooplastele (ilmselt on see nii ka põhjamaades?) kohaselt alasti, vaid noored vallalised naised katsid ennast viisakalt.
Maja kus ööbisime oli tegelikilt jagatud kahe pere vahel, meid majutati naabrite, kes kasutasid oma osa vaid suvilana, majapoolde. See tähendas lausa liuksluslikke tingimusi, vabalt kasutatavaeraldi vannitoa ja köögiga. Kõigil olid voodid või vähemalt korralikkud madratsid ja maja oli köetud. Kõige mugavam ööbimine selle reisi jooksul - kindlasti.
Järgmiseks hommikuks oli kohale jõudnud juba eelmiseks õhtuks ennustatud vihmasadu. Pilved olid madalal ja pidev "seenevihm" erodeeris veelgi juba eelmisel õhtul ebakindlana kõlanud plaani minna alpide ühe suurema mäe Jungfrau otsa. Esiteks oli pilet sinna tublosti üle 100 franki ja inimesed olid juba üldiselt reisist väsinud. Esialgse plaani kohaselt pidimegi 1. Oktoobri õhtuks koju jõudma. Vähemalt pooled reisikaaslastest olid eraviisiliselt minuga rääkides mõlgutanud kojuminekuplaane. Hommikulauas, kui arutati seda millised oleksid alternatiivsed päevaplaanid (sest eriti keegi ei tahtnud maksta Jungfrau otsa mineku eest 150 fr sellises ilmas) ütlesin ma kõvasti välja selle mida mitmed pingsalt mõtlesid - üks tugev alternatiiv teistele valikutele võiks olla start kodupoole. Sellise "peolõhkuja" ettepanekuga ma just sõpru juurde ei võitnud, aga näha oli et nii mõnelgi oli hea meel et see variant selgelt lauale tuli, ja teised said "vastumeelselt" tõdeda et vb on tõesti aeg liikuma hakata. Tundus et Emmale ei meeldinud see idee üldse, aga kuna enamus oli kas pooldav või ükskõikne siis teatasime oma võõrustajatele et me siiski teiseks õhtuks nendejuurde ei jää, vaid liigume tagasi Eesti poole.
