Manila

Juba lennureisil Taiwanist Filipiinidele oli tunda et midagi huvitavat on tulekul. Töö tõttu lendan tihti, ja tean et lendamine on väga rutiine kogemus. Lennundus on rahvusvaheliselt väga reguleeritud valdkond ja seetõttu käib vähemalt lääne maailmas lendamine sama trafareti alusel. Nii lennumeeskond kui salongipersonal jälgib rangelt ette kirjutatud tsenaariumi turvanõuete tutvustamisel. See on väga igav aga sellega kaasneb ka turvatunne, sest kui kõik toimib tuttavalt näib, et kõik sujub normaalselt. Philippines Airways meeskond käitus aga äärmiselt kummaliselt, valmistades meid ette selleks, et Filipiinidel käivadki asjad mõnevõrra teisiti kui eurooplasele loogiline.
Samu suuniseid anti korduvalt, ülelüldilne puusalt tulistamise mentaliteet. Kusjuures personal nägi kogenud välja, nende nägudelt ei peegeldunud segaduses olekut vm. Siin lihtsalt käivadki asja nii:
Salongipersonal käitus täiesti kaootiliselt, stuuard pakkus kohvi umbes neljandikule reisijatest, siis jooksis kannuga minema ja paari minuti pärast ilmus uuesti juba prügikärnuga ning hakkas asju ära korjama
Stuurdess soovis häid jõule ja head uut aastat. 9 sekundit enne maandumist paluti rihmad kinni panna sest paari minuti pärast olevat maandumine.
Elektroonika kasutamise pärast maandumisel eriti ei tylitatud.
See kõik oli äärmiselt kummastav ja ajas naerma. Ei oskagi kõike välja tuua, teenindus oli küll äärmiselt sõbralik, aga kaootiline.

Peab uurima millal kohalikud jõulud ja uusaasta on - sest ka taksoga lennujaamast ööbimiskohta sõites kõlas raadiost jõululaule!

Filipiinid on väga vaene maa. Manila, nende pealinn, näeb välja nagu agul. Täielik peldik ka südalinnas. Peldik nii segaduse, prahi, taristu amortisatsiooni kui ka inimfekaalide leidumise seisukohast.

Jõudsime linna alles ööseks, aga tahtsime siiski natuke keha kinnitada. Hosteli tädike ütles, et ainuke söögikoht läheduses on McDonalds. Selgitasin talle et me pole sellised McDonaldsi turistid ja tahaksime ilmselt midagi kohalikku süüa. Selle peale kehitas ta õlgu, ja me hakkasime liikuma sinnapoole kus tundud elu ja teenindusasutusi olevat.
Ainuke söögikoht oli tõesti McDonalds ja 7-eleveni nurgapood. Kõik muu mida nägime tundus olevat tõsiste meditsiiniliste tagajärgedega. Ja Filipiinid pole koht kus eurooplane tahaks haigeks jäämisega riskida.
Mac näeb välja umbes nagu Tartu turu tänava mäkk enne renoveerimist aastal 2002 - st päris okei?
Mcdonaldsisse sisenesid ka üsna "töönaistena" näivad tydrukud - kuigi kust mina teaksin?
Lisaks lõbutydrukutele siseneb naine oma vanaemaga.  Vanaema tõttu saavad nad kassas nii käibemaksusoodustuse kui lisa 20% alet. Päris hea hea idee!! Sellega võiks Edkar ka riigikoguvalimised võita!
Lisaks on siin perekond nelja lapsega ja teismeliste laste sõpruskond. Mäkk on ilma irooniata kõige viisakam koht kuhu siin linnaosas einestama tulla.