Täna on laupäev - puulpäiva.
Pärastlõunal hakkas sadama ja nyyd istun juba tükk aega majas tugitoolis, jalad teisel toolil ja vaatan kuidas taevast vett alla pressib.
Teised on ikka komandeeringus kuskil kaugemal tarude juures mett tarudest "tõmbamas". Olen juba kolm ööd üksi saanud olla. Vahepeal käin teiselt poolt maja aknast lehmasid vaatamas. Tundub et vihma ajal on neil oma lemmik kohad, alati loodan neid leida kuskilt puudesalu alt aga tegelikult seisavad nad oma lemmik kohtades karjamaal grupina koos lageda taeva all. Ilmselt mediteerivad nagu minagi. Vahepeal kui ma õhtul oma voodiotsis mediteerin ja aknast välja vaatan vaatavad mõned lehmad mulle otsa. Kohe akna all, vb 30 meetri kaugusel on väike joogikoht\tiik neile. Kui ma niimoodi nende suurte toredate loomadega tõtt vahin siis mõtlen et lehmad on ikka üllatavalt targad. Justnimelt üllatavalt, mitte et nad eriti arukad oleks aga see pisukene on ka üllatav. Sadu, vb tuhandeid aastaid oleme me nende liigi kallal kõige rõvedamat ebaloomulikku valikut rakendanud. Paaritanud suure udaraga lehmasid tugevate jalgadega loomadega, või püüdnud ilma sarvedeta veidrikke omavahel paaritada et nudisid saada. Põhiliselt suurema piimaanni, parema liha ja vb rahuliku loomu suunas on see valik suunatud. Ja sellepärast saame neid nii kerge südamega süüa. Aga kui oleksime lehmasid paaritanud põhimõttel et arukamad saaksid järglasi? Vb oleksid nad siis nüüd nagu hobused või isegi nutikamad. Hobuseid tahavad juba suhteliselt vähesed inimesed süüa. Koerasid ja kasse veel vähemad.
Ühesõnaga kõigile polegi vaja vaba aega liialt jätta, tulevad veel lollid mõtted pähe. Iseseisvalt mõtlev loom on ohtlik - ettearvamatu, selliseid ei paaritata. Parem täita pööbli päevad töö ja teleprogrammidega.
Pärastlõunal hakkas sadama ja nyyd istun juba tükk aega majas tugitoolis, jalad teisel toolil ja vaatan kuidas taevast vett alla pressib.
Teised on ikka komandeeringus kuskil kaugemal tarude juures mett tarudest "tõmbamas". Olen juba kolm ööd üksi saanud olla. Vahepeal käin teiselt poolt maja aknast lehmasid vaatamas. Tundub et vihma ajal on neil oma lemmik kohad, alati loodan neid leida kuskilt puudesalu alt aga tegelikult seisavad nad oma lemmik kohtades karjamaal grupina koos lageda taeva all. Ilmselt mediteerivad nagu minagi. Vahepeal kui ma õhtul oma voodiotsis mediteerin ja aknast välja vaatan vaatavad mõned lehmad mulle otsa. Kohe akna all, vb 30 meetri kaugusel on väike joogikoht\tiik neile. Kui ma niimoodi nende suurte toredate loomadega tõtt vahin siis mõtlen et lehmad on ikka üllatavalt targad. Justnimelt üllatavalt, mitte et nad eriti arukad oleks aga see pisukene on ka üllatav. Sadu, vb tuhandeid aastaid oleme me nende liigi kallal kõige rõvedamat ebaloomulikku valikut rakendanud. Paaritanud suure udaraga lehmasid tugevate jalgadega loomadega, või püüdnud ilma sarvedeta veidrikke omavahel paaritada et nudisid saada. Põhiliselt suurema piimaanni, parema liha ja vb rahuliku loomu suunas on see valik suunatud. Ja sellepärast saame neid nii kerge südamega süüa. Aga kui oleksime lehmasid paaritanud põhimõttel et arukamad saaksid järglasi? Vb oleksid nad siis nüüd nagu hobused või isegi nutikamad. Hobuseid tahavad juba suhteliselt vähesed inimesed süüa. Koerasid ja kasse veel vähemad.
Ühesõnaga kõigile polegi vaja vaba aega liialt jätta, tulevad veel lollid mõtted pähe. Iseseisvalt mõtlev loom on ohtlik - ettearvamatu, selliseid ei paaritata. Parem täita pööbli päevad töö ja teleprogrammidega.
Ma mõtlen et pean vist teise blogi tegema lollusteks, et see ikka reisiblogi oleks ja liialt jura sisse ei tuleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar