feeling relaxed with
Hei kõigile!
Lubasin tükk aega tagasi, et kirjutan siia vähe täpsemalt auto Austraaliast Eestisse saatmisest. Lisan juurde maksumused, pisikesed nüansid, millele tähelepanu pöörata jne. Äkki kellelgi tuleb või on juba sarnane mõte peas mõlkumas ja saab siit vähe abi.
Olime elukaaslasega kaks aastat Austraalias ning seal elades ostsime endale ühe HJ60 LandCruiseri, mis oli väga töökindel ning vedas meid läbi kogu WA ja isegi läbi Gibb River Road’i, kus jõgi oli nii sügav, et vesi oli omajagu üle kapoti. Alguses oli plaanis auto maha müüa, aga kuna Eestis oli niikuinii suurt autot vaja, millega koeri vedad ja ka ise liikluses ellu jääda, siis hakkasime uurima auto saatmise võimalusi.
Esimese variandina pöördusin enda klassivenna poole, kes töötab logistikuna. Tema tutvuste kaudu tehti mulle hinnapakkumine, mis oli 5600 EUR +KM (klassivenna kommentaar oli, et ilmselt tehti nii suur hind, kuna ei viitsita asjaga väga tegeleda). Uurisime siis asja edasi ning saime Austraaliast ühe kontakti. Selle kontakti kaudu tuli saatmine ca 4150 AUD (hind sisaldas saatmist Austraaliast kuni Tallinna sadamani). Transpordi peale pidi minema ligikaudu poolteist kuud. Mõeldud-tehtud ning leppisime saatmise kuupäeva kokku.
Järgmiseks pidin muretsema Department of Transport’ilt paberi selle kohta, et sõiduk on ikka minu nimel. Selleks tuli neile helistada ja paber jõudis postiga minuni ca nädalaga. See paber tuli alles hoida kuni Eestisse jõudmiseni, sest see on ainus paber, mille alusel saad Maanteeametile tõestada, et sina oled sõiduki õige omanik.
Kui jõudis kätte saatmise kuupäev, siis sõitsime autoga kokkulepitud kohta, kus juba konteiner meid ootas. Me olime enne auto muidugi isiklikest asjadest täis veel toppinud ja lisaks valmis teinud nimekirja, mis meil seal autos sees ja peal on. Näiteks olid plekkveljed katusel, see oli vaja eraldi kirja panna. Autos sees oli näiteks karpe, kus oli riideid ja elektroonikat, siis panidki nimekirja juurde, et kast riiete ja elektroonikaga. Ei pidanud eraldi kõiki sokke, särke ja kõrvaklapikaableid üles lugema. Auto tõmmati koormarihmadega (kasutasime 1200kg rihmasid igas nurgas) konteineri sisenurkadesse kinni, akuklemmid said lahti ühendatud ning Austraalia reg. number küljest võetud. Järgmiseks uksed kinni ning plomm peale. Siis vormistasime kontoris paberid, maksime raha ja kui välja astusime, siis laeti konteinerit juba veoka peale ning viidi sadamasse ära. Saime ka tracking numbri, millega saime siis jälgida, kus konteiner parasjagu viibis. Teekond läks nii: Fremantle-Singapore-Amsterdam-Tallinn.
Teadsime koguaeg, et konteiner jõuab orienteeruvalt 6. jaanuariks kohale, kuid reaalselt jõudis juba 28. detsembri hommikul. Hommikul saime teavituse MSC Eesti osakonnalt, et konteiner on maabunud ja hakkasin kohe maksuametis asju ajama. Siin tuleb nüüd arvestada, et tuleb tasuda käibemaks 20% (auto hind + saatmise maksumus + kõikide asjad maksumus, mis auto peal on) ja lisaks ka tollimaks, mis võib olla kuni 17%, AGA kui sa oled Euroopa Ühendusest väljaspool elanud vähemalt 12 kuud ning sõiduk on sinu nimel olnud vähemalt 6 kuud, siis saad tuua sõiduki riiki maksuvabalt ümberasuja isikliku varana. Auto puhul pead tõestama, et see on sinu nimel olnud vähemalt 6 kuud, kuid teiste asjade puhul nii põhjalikult ostutšekke ei nõuta (a la ostad endale PS4’a või hunniku uusi riideid). Minu soovitus on, et võta vähemalt sildid küljest ära uutelt asjadelt ja kõik peaks olema okei. Muidugi nii palju veel infoks, et sellel autol ja kõikidel toodud asjadel on alates Eestisse jõudmise hetkest piirang 12 kuud. Sa ei tohi neid asju maha müüa, rentida ega ka tasuta kasutada anda, sest muidu võidakse nõuda sult käibemaksu ja tollimaksu või halvemal juhul isegi mingit trahvi tasumist.
Maksuametis pead tõestama, et sa Austraalias elasid ja selle auto seal soetasid. Elamist tõendab näiteks üüriarve. Seal peab kindlasti sinu aadress ja nimi ka olema. Me pääsesime läbi suure vaeva pangaväljavõtte, payslip'ide ja veel mingite muude paberite abiga. Midagi selle toimingu eest maksma ei pidanud ja pabereid aidati vormistada algusest lõpuni (kogu toiming toimus lennujaama tolliterminalis).
Järgmiseks võtsime ühendust uuesti transpordifirma ehk siis MSC Eesti osakonnaga ja nemad väljastasid meile arve, et konteiner vabastatud saaks. See oli ca 285 EUR’i (koos KM’ga). Nüüd järgmiseks tuleb võtta ühendust sadamaga, sest sadama tolliterritooriumil sa enda konteinerit kätte ei saa. Meie suhtlesime firmaga AS Sankotrans. Sisuliselt meie konteiner oli ühel territooriumil ning pidime selle saama Sankotrans’i territooriumile. Selle liigutuse eest maksime 120€ +KM ja saime siis 30. detsembril enda auto ja isiklikud asjad sealt kätte. Muuga sadama tolliväravates veel peatati meid kinni ja küsiti, kas on midagi deklareerida. Suhtlesin naisterahvaga ja rääkisin lühidalt, kes olen, kust tulen ja mis kõik auto peal on. Ta veel küsis, et kas saaks asju näha ja ma ütlesin naljatades, et natuke keeruline on neid sealt kätte saada ja õues on päris külm, aga minugipoolest. Selle peale soovis tädi mulle rahulikku aastavahetust ja ütles tere tulemast tagasi kodumaale.
Kuna meie masin on diisel ja Eestis oli parasjagu külmaks kiskunud, siis Austraalia suvine diisel oli kütusefiltris ära hangunud. Esimene peatus oli sõbra juures töökojas, et filter ära vahetada. Siinkohal soovitus, et kui toote diiselmasina, siis jätke minimaalselt kütust paaki (meil oli äkki mingi 10-15 liitrit sees. Lasime paagi Eestis müüdavat diislit täis ja kallasime ühe pudeli kütuselisandit ka hulka ja see kogus segunes omavahel ilusti ära).
Järgmiseks läksime Maanteeametisse Tallinna osakonda. Sealt saadeti mind juba ukse pealt suure kaarega kohta, kus isegi WiFi ei levi. Neile ei meeldinud kängururaud, lisatuled ja sada muud asja.
Nemad: “Teil on kängururauad ka ees?”
Mina: “Jah!”
Nemad: "Eestis ju kängurusid pole!!”
Mina: “Tõsi, aga see-eest põdrad, kitsed ja metssead, aga mis see siia puutub?”
Nemad: “Ei noh, E-tähis peab olema. Siin pole midagi arutada! Minge likvideerige puudused ja siis tulge tagasi.”
Nemad: “Teil on kängururauad ka ees?”
Mina: “Jah!”
Nemad: "Eestis ju kängurusid pole!!”
Mina: “Tõsi, aga see-eest põdrad, kitsed ja metssead, aga mis see siia puutub?”
Nemad: “Ei noh, E-tähis peab olema. Siin pole midagi arutada! Minge likvideerige puudused ja siis tulge tagasi.”
Ma ei tahtnud neid kurjaks ka ajada, sest päeva lõpuks sõltub siiski neist meestest, kas ma enda auto arvele saan või mitte. Kruttisin siis lisatuled, raadiosaatja antenni ja veel mõned asjad küljest ära. Käisin ka ühes ülevaatusepunktis kängururaudade kohta uurimas ning nemad ütlesid, et kui sõiduki esmane registreerimine on enne 1. jaanuarit 2002, siis võib olla ilma E-markeeringuta esikaitsesüsteem ehk siis kängururaud ees. Meie masin on aastast 1985, nii et nemad ei näinud selles mingit probleemi. Printisid mulle isegi paberi välja ja ütlesid, et seadus kehtib kõigile võrdselt, mitte nii nagu Maanteameti tehnohangaari meestele tõlgendada meeldib.
Uuele ringile tehnokontrolli läksin teist korda Sauele, sest seal on vähem järjekorras passimist. Sain kohe löögile ja meesterahvad olid igati professionaalsed, mitte nagu need Tallinna õhku täis tüübid. Nad mõõtsid, vaatasid ja uurisid ja lõpuks vormistasid paberid ära. Nüüd pidin veel ootama Maanteametilt kirjalikku vastust, et kõik paberid on korras ja saan minna autot arvele võtma.
Siin nüüd vahemärkusena, et Austraalis autot konteinerisse pannes võtsime me ainult ühe numbri küljest ära, sest jätsime ühe numbritest suveniiriks. Teise tagastasime DOT’ile ja tegime kohapeal avalduse, et üks number on kadunud. Selle alusel sai sõiduk Austraalias arvelt maha võetud. Tegelikult oleks võinud mõlemad külge jätta ja DOT'is öelda, et mõlemad läksid kaduma, siis oleks saanud nende numbritega ringi sõita Eestis kuni ta ükskord päriselt arvele saab. A noh, me sõitsime selle ühe numbriga siis mõnda aega ringi. Kui sõidukiga Maanteametisse tehnokontrolli lähete ja tahate, et nö. “suveniiriks” võetud numbrid alles jääksid, siis võtke need enne maha kui hangaari sõidate, sest muidu fikseeritakse need seal ja peate need autot arvele võttes ikkagi tagastama.
Kogu protsess auto riiki jõudmisest kuni lõpliku arvele saamiseni võttis aega nõks alla kahe kuu. Kindlasti oleks kiiremini saanud, aga kui sa oled kaks aastat kodust eemal viibinud, siis nõuavad kõik emmed, issid, vanaemad, vanaisad ja sõbrad, sugulased et sa neil külas käiksid ja pilte näitaksid ning räägiksid kus käisid ja mida nägid.
Eestis auto arvelevõtmine maksis 192 EUR (riigilõiv ja reg. numbrid) + 40 EUR (ülevaatus) + 56,82 EUR liikluskindlustus (PZU ehk siis endine RSA Kindlustus).
Praeguseks liikleb auto igapäevaselt Tallinna liikluses ja minu arvates parempoolse rooliga pole keeruline hakkama saada. Naine vahepeal ütleb, et natuke keeruline selle tank'iga manööverdada, aga eks ta vajab lihtsalt natuke rohkem harjumist. Üldiselt annavad kaasliiklejad teed, vahest isegi siis kui kõrvalteel oma korda ootad. Bussi- ja trollijuhid on ennast paar korda foori taga ära unustanud ning jäänud jõllitama, et ma valelpool istun rooliga.
Siia lõpetuseks ka veel selle Austraalia transpordifirma kontaktid. Võite talle ka mainida, et minu kaudu saite kontakti.
Continental Freight Services (WA)
Brett Rayner - brayner@stxgroup.com.au
Continental Freight Services (WA)
Brett Rayner - brayner@stxgroup.com.au
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar