Auto toomine Austraaliast

See on tekst on kopeeritud näoraamatu seinalt ja siin ainult arhiuveerimise eesmärgil:

Joostes kaugele ei jõua, ehk Vilja koristus Queenslandis, Meandarras ja hiljem New South Whalesis Tottenhamis

Meandarra on nüüd õnneks läbi ja olen tagasi Sydneys juba kuu aega. Aga panen siiski kirja mõned asjad mis veel meenuvad...

Mandlid mandlid - väga pikk ja sahtlisse jäänud postitus mu mandlifarmitööst.

Mandlid on suurepärased pähklid. Neis on u 20% proteiini, 20% süsivesikuid ja sisaldavad igast vajalike mineraale jne. Söön nein neid umbes kilo päevas. Aga neis on ka u 600 kcal 100g kohta ja 40% rasva. Head rasvad, need polü-mingid. Teate küll, ühed on need "kräp" rasvad ja siis on need teised - head. Aga istuva töö puhul on 6k kilokalorit liig mis liig.

Bangkok....... tasuta lõunaid ei ole.

Tagasi Austraaliasse lennates peatusin kolm päeva Bangkokis. Esmamulje on, olemata Indias käinud, et nagu geograafiliselt nii ka tänavakultuuris on tegemist mingi Ida-Aasia ja India vahepealse kogemusega. Kindlasti ei ole see mõeldud komplimendina, aga siin veedetud päevad on siiski olnud huvitavad ja tekitanud tahtmise kunagi tagasi tulla.

From Sydney with love...... jätkuvalt.

Alustuseks oli mul siia kirjutatud üks naljakas aga labane juhtumine Glebe pointi promenaadil,  aga kuna see postitus jäi ootele kaheks nädalaks siis uuesti lugedes hindasin selle vähem naljakas ja rohkem labaseks kui sooviksin oma avalikus märkmikus jagada. Muu jutt allpool:
Klikkige lingile "Lisateave"

Beach bum @ Bondi

Doing nothing really takes more time than you would expect. A month has passed and no update. It's not because have been busy doing too much, it's cuz i have been busy doing nothing. It took 3 weeks of no planning to get to the point, to the level of laziness which i last reached on the third year of uni (the time that i still recollect as the best time of my life) . Not just not doing anything important, but really not doing anything at all.

Is happyness the highest ideal, or is there somethig greater we should be striving for?

Guru-ji Indiast arvab et: "Yes,  there is something higher than happiness.  Love is higher than happiness." ja ta lisab,  "not onlydoes love trump happiness, but in a competition between truth and love,  love wins.  We must strive for love that does not bring distortions."
Okei.  Kuigi see viimane osa jääb eriti segaseks.


Aastavahetus on nüüdseks turvaliselt seljataga.
Ilutulestikku jälgisime yhest populaarsemast vaatamiskohast,  otse Sydney ooperimaja kõrvalt.  See tähendas et lähedalt oli näha nii veepealt lastav ilutulestik,  kui ooperimaja katusel ja sillal toimuv tuledemäng.

Jõulud

Okey,  jõuludega mul ikka vedas tõsiselt.  Kuigi Katoombas kohtusin torexate inimestega kellega jõulude veetmine samuti äge oleks olnud,  siis olin juba Brittany kutsele vastanud ja plaanis oli jõlud tema perega veeta.

"you can crave for something very much but take little to no pleasure in it once you have it" - Daniel Nettle

Daniel Nettle on neuropsühholoog kes on uurinudud naudingu mehhanisme rottidel ja inimestel. Me ihaldame asju, staatust, teisi inimesi jm aga ajukeemia uurimine tundub viitavat sellele, et kui me oma ihaldusobjekti kätte saame ei kaasne sellega oodatud õnne. Ja me astume selle reha otsa jälle ja jälle. Mingi meeletu surve mõjul kogume raha uue BMW ostuks, või teeme ületunde suurema teleka või uue köögimööbli ostmiseks. Aga meie subjektiivse õnnetunde graafikul kajastuvad need saavutused vaevu lamava politseiniku laadse kupuna.
Millegi ihaldamist ja õnnetunnet reguleerivad ajus erinevad keemilised protsessid. Seda võiks endale vahest meelde tuletada, vb külmkapi uksele panna.

"We can not judge by action, only by motivation"

Kop kop kop kop......... Tasane vestlus jätkub, ja siis jälle: kop kop kop kop......

Carlo naine Merill ja paariaastane laps lahkusid Austraaliast just sellel päeval kui mina Warreni juurde jõudsin. Seepärast kohtusin ma Carloga alles kolmandal tööpäeval, kui ta Sydneyst tagasi jõudis. 26. detsembril tuleb ta naine tagasi, sest enne aastavahetust on ta lapse sünnipäev ja pärast seda ei kvalifitseeru ta enam tasuta lapsepiletile.

Eile oli spontaane pidu meie majas.

No worries! Clark Kent is on the job!

Siin ühel õhtul tulid teised noored kolleegid oma magamiskottidega meie majja. Tinistasime ja kuulasime kõige paremate pop lugude kõige jubedamaid cavereid kellegi hurmuri Aleandro esituses. Valus oli kuulata kuidas ta need muidu head lood ära vägistas. Aga sekka sundisin kaaslasi ka head muusikat kuulama: Ewertit, Tenfold Räbbitit ja Popidioote.
Parim osa õhtust oli minujaoks see kui arutasime popkultuuri ja lääne meedia teemal, ja TV sarjadest rääkides küsisid kolleegid et kas ma olen kunagi Smallville sarja näinud, sest ma näen välja nagu Clark Kent! YES! I fukin look like a Superman to some people! Take that! Kuigi ma ise liialt sarnasusinei näe (Clarki näitleja on tõmmum, tumeda peaga ja veids lyhem kui mina päriselus), siis peab võtma mis võtta annab, sest raske onnseda muudmoodi kui komplimendina võtta. Mu süüsiline vorm on küll selle pooleteostkuuga juba oluliselt paranenud aga "linnas on uus Supermees".

If you have had the best, how do you enjoy the rest?

Täna on laupäev - puulpäiva.
Pärastlõunal hakkas sadama ja nyyd istun juba tükk aega majas tugitoolis, jalad teisel toolil ja vaatan kuidas taevast vett alla pressib.

Kui müristab ja äikest lööb...

Pärast Grenfelli olen elanud ühes üksikus talus. See maja on lähimast külast 5 kilomeetrit, ja jala üle karjamaa minnes on lähim naaber poole tunni kõndimise tee kaugusel. Asub see villa umbes 1300 m merepinnast. Tähistaevas on siin lummav, ja viimasel ajal esinenud äikesetormid täielik vaatemäng. E Minu mobiilioperaatoril on siin levi täielik O Kelvini skaalal. Telstral siiski ühes majanurgas levi on, niiet filipiinod käivad väljas aegajalt helistamas.
Muide, kuna siin sisemaal on mobiili leviga kehvad lood siis on lauatelefonid siin ikka täiesti kasulikud ja kasutuses. Isegi telefoniputka on mulle lähimas külas.

Maja ise on väga korralik. Töölised elavad kolmes majas, kõik üksteisest 5-8 km kaugusel. Üks !maja on lähimas külas, seal elavad kaks pensionieas filipiinot, mees ja naine ja Crissy, 22 aastane filipiino tüdruk kes on Warreni juures töötanud alles 2,5 kuud, st u kuu kauem kui mina esialgu jääb siia aastaks. Ta ema koolitas ta filipiinidel spetsiaalselt välja "craftimise" peale. St tema põhi töö on kärgedest paaripäevaseid mesilasealgeid leida, need väikese lusikakesega välja kookida ja spetsiaalsetesse plastikust rakkudesse panna. Need on sellised veidi suuremad kui tavalised mesilaste kärjerakud, ja suurem rakk paneb mesilased millegipärast automaatselt arvama et sellest mesilasalgest peab mesilasema, mitte tavalise töömesilase kasvatama. Kuigi neid rakke pannakse ühte tarusse 20 - 80, ja mesilastel on tarupeale ainult ühte ema vaja siis alguses kasvatatavad nad ikkagi usinalt kõiki rakke. Kui üks neist peaks kooruma siis esimese tööna hävitaks ta kõik konkurent-rakud. Enne valmimist võetakse aga ema-rakud välja ja pannakse väikestesse surrogaat-tarudesse, kus emad lõplikult kooruvad ja veids tööd harjutavad - munevad. Seda on vaja et surrogaat taru elus püsiks ja seal järelkasvu oleks, sest mõne päeva pärast püüame me emad sealt jälle kokku et need siis Kanadasse saata. Siis peavad tarud mõned päevad ilma emata hakkama saama. Munemisest näeme ka et tegemist on ikka viljastatud, st drooniga kohtunud emaga, mitte neitsiga. Neitsid me hukkame. Nende viljastamatta emadega on selline lugu, et nad on tarule hukatuseks. Nad asjatavad ringi ja eritavad hormoone mis panevad töömesilased arvama et kõik on jonksus, aga tegelikult uusi mune, st uusi mesilasi, peale ei tule ja sellist taru ootab peadne hääbumine.
Kolmandas majas elab meie brigadir boss-Joemarie, ja kaks nooremat filipiino kutti. Teised majad on parajad peldikud, üks hullem kui teine. Joemarie maja on nii kohutav et esimesel külastusel kangastus film "Texas chainsaw massacre". Aga minu maja on kõige ebapopulaarsem ööbimisekoht sest siia ei levi nett :) Mulle sobib.

Terrass hommikul,  päeval ja õhtul.  

Selgete ilmadega on tähistaevas ikka maru.  Viimastel päevadel on (peamiselt öösiti)  sadanud ja siis on hommikuti päris külm,  nii 6-7 kraadi.  Aga päeval on päike lagipähe ja temperatuur 25 kraadi juures.  Enne vihmasid oli pärastlõunatel kuni 30 kraadi ja sellise ilmaga on ikka suht mõnus töötada -  sellist talumatut leitsakut ma siia nautima tulingi :)

Riis vs kartul vs pasta

Okei,  mu kolleegid söövad niipalju riisi,  et neile ei piisa ainult ühest spetsiaalsest riisikeetjast.  Isegi 3 keetjat neljapeale on vähe.  Täna lisandus siis neljas.  Kusjuures tõesti vähemalt 3 neljast on hommikul ja õhtul töös.

See Warreni nali riisisööjate kohta polnudki nali.  Kolleegid on paar korda mult küsinud,  et kas ma riisi söön ja kas ja kuipalju Eestis riisi süüakse.  Nüüd siis läks vestlus nii kaugele,  et  nad kurtsid kõik koos kuidas Austraalias toimub toidu diskrimineerimine,  ning rääkisid mulle mitu lugu sellest kuidas riisi siin põlatakse ja kuidas neid selle valmistamise pärast alandatud on.  Täitsa naljakas lugu oleks kui see poleks samalajal nii kummastav ja kurb (nõme!?).  Ma olin varem kuulnud ühest juhtumist,  kuis ühes peres riisi ei sööda sest see on enam-vähem orjade toit,  aga see tundus nii kummaline et aastate jooksul hakkasin ise ka kahtlema kas ma ikka tegelikult olin seda kuulnud või mõtlesin selle välja.  Nüüd siis tuleb välja et riisi ja riisisööjate diskrimineerimine (see sõna pole selles kontekstis vist päris kümnesse,  mõtlen hiljem välja mis see parem termin olema peaks) on täiega teemaks. Ostsin endale ka nüüd paki riisi et solidaarsust ülesse näidata.

Huvitav sissetulekuallikas mesinduses on siin tolmendamine.  Näiteks kui viid pooleks aastaks oma tarud mandliistandusse, siis makstakse ühe taru eest 80AU$. Warren seda heaks bisnessiks ei pea ja lubab ühel pikkaaegselt töötajal sellega kõrval-ärina tegeleda. Esiteks pidi USAs sellise teenuse eest poole rohkem saama,  teiseks jäävad tarud sellest tööst reeglina nõrgaks,  st kaod on võrdlemisi suured.

Tōesti ühepalgeline on see filipiinodesse suhtumine siin. Ja see on nii avalik,  eriti maakohtades. Mingi lambi naaber ->  kui olime üle aia tervitus-viisakused vahetanud jõudis lisada et "edu nende pagana filipiinodega".  Nagu mida kurat?  Me pole mingit tuttavad ega sõbrad et rassistlikke nalju vahetada,  see oli üle aia tervitus! Mühatasin et pole nad nii hullud midagi ja naeratasime üksteisele sõbralikult.
Austraalased ise ju seda mesindustööd miinimumpalga eest ei teeks,  nende õnn ma ütleks, et odav tööjõud filipiinode näol suhteliselt lähedalt võtta.
Meie tiimist enamus teavad muidugi mesindusest rohkem kui mina ja kaks kutti tunduvad muidu ka päris intelligentsed.  See on täitsa hea tulemus kui võrrelda varasemate lihtööliste seltskondadega kellega töötanud olen.
See et me klemmid ei ole on tõesti pigem minu probleem.
Huvitav kas keskmise soomlase suhtumine Eesti töölisesse on samasugune kui keskmise austraallase suhtumine filipiino tööjõusse. Päris kurb.
Ja osades istanduspiirkondades pidi siin tööd otsiv seljakoti matkaja filipiinoga samal pulgal olema.

Lõpetades positiivse noodiga: mu esimene palk ilmus kontole!  Pinge on maas igatahes.  Paar samasugust veel ja siis rannikule puhkama paariks nädalaks :)

Terves kehas terve mõistus?

Filipiinod söövad ikka kõvasti riis. Nad ostavad seda 10 kg kottidega ja neil on 3! riisikeetjat milledest vähemalt 2 on pidevalt töös. Ja juurde söövad nad palju liha. Keedavad seakooti, praevad lammast ja steiki, teevad ahjus terveid kanu. No ikka sitaks liha ja riisi. Ja kõike valmistades kasutavad nad äädikat. See on mingi rahvuslik põhikomponent ja maitseaine. Neil on mingi oma import äädikas, mis tehtud kookosest ja näeb ikka väga halb välja. Hallikas pruuni värvi tugeva heljumi ja määratlemata tükikestega. Selle igapäevase liha keetmise ja smoorimise ja praadimisega on tuba suht rõvedat haisu ja sinist suitsu täis, sellega seoses liha üldse ei isuta praegu.

Grenfell

Ööbima viidi mind Grenfelli.  See on selline väikelinn.  Kadrina suurune, ning siin on kool ja ujula. Siin on umbes sama  palju teha kui pühapäeva õhtul Kadrinasse sattunud juhukülastajal.

Raamatukogu peibutab külalisi tasuta tualetiga.

Australian Queen Bee Exporters

Warren  pidi mulle lõuna ajal järele tulema aga jõudis juba kell 10 hommikul.  hiljem tuli välja et ta ei saanud öösel hästi und ja sellepärast jõudiski varem.
warren on 68 aastane valgepäine sõbralik vanamees. Tõeliselt austraaliapäraselt tuli ta mulle järgi logu Nissan Navara kastikaga.

Sitt südasuvine rannailm

So yesterday, that is on Saturday, they had over 30°C in Sydney. Today was much cooler, at mid-day it was probably up to 25, tomorrow is going to be even colder - up to 20°C during the day. After that it picks up again and there is talk about seeing close to 30°C days later this week.
Update!

On the way at last... And on time!!? :-)

Okey, so i was always telling that I'm planning to leave in the month of October, and although most we already probably thinking it was not going to happen - to their and my own surprise, i must admit, i managed to get a ticket for the very last day of October. Big thanks goes out to Timo the ticket hunter!

Šveits - tuleb kohaneda, mitte võidelda

Ma polnud varem Šveitsis käinud. Polnud isegi siinses lennujaamas ümberistunud.
Mu varasem stereotüüp Šveitsist oli ikka peamiselt kui panganduskeskusest. Päevakajalises meedias on Šveitsist ju peamiselt kaadrid urbanistlikest aladest, klaasist ja metallist ja betoonist kontorihooned ja pankade uhked sildid nend fassaadidel.
Nüüd kujunes mu stereotüüp oluliselt ümber. Olen peamiselt liikunud maal, seejuures palju mägedes väikestes külades, kus loomakasvatus on veel üsna traditsiooniliselt korraldatud. Peamiselt on peretalud, 15-30 lüpsilehmaga. Viimastel paaril aastal on väikekülade meiereisid palju kinni pandud. Kohalikud talumehed hindavad et 1\2 kuni 2\3 väikemeireidest on viimase 2- 3 aasta jooksul suletud.
Lisaks üldine tendents inimeste linnna kolimise ja maakoolide sulgemisega. Tekib mõte, et kui isegi Šveits ei suuda neid muutusi takistada siis mis mis lootust on Eestil? Nurisemine ja poliitikute võimetuses süüdistamine tundub edaspidi kohatu. Ajad lihtsalt on sellised, paradigma muutub, tuleb kohaneda mitte võidelda.

Meie reisi ideoloogiline juht on Eesti lätlane Enn. Kuna ta valdab ainult eesti ja lätikeelt ( vb ka venekeelt) jm teistel põhjustel on reis praktilise korralduse põhiraskus Emma õlgadel. Ta on nii kiid kui autojuht, tõlk ja navigaator. Ta püüab anda inimestele valikuid ja soovitusi, aga tegelikult oodatakse temalt hoopis juhiseid ja otsuseid. Nii kireva seltskonnaga pole ka reaalne, et hakkaksime reisil olles kõiki valikud läbi arutama ja hääletama. Vaja on empaatilist juhti, kes tajub valitsevat meeleolu ja võtab enda peale võimaliku ebapopulaarsete korralduslike otsustega rahulolematuse. Alati ei leita enamusele sobivat kompromissi, ja mõnikord tuleb ka vähemusele sobivad plaanid nellu viia reisi terviklikuse huvides.

Esimesed kaks ööd olime väga toredad kristlikus peres. Perenaine rääkis väga ladusat inglisekeelt, pereisa oli jutukas ja sõbralik ning suhtles saksakeeles. Lisaks kohaliku taluga tutvumisele viis pereisa meid lähedal asuvasse suurfarim, mis oli alles aasta eest valminud, ja kõrgemale mägedes asuvasse traditsioonilisemasse farmi.

Seejärel liikusime madalamale, ja võrreldes esimestel päevadel kogetuga lausa tasasel maal asuvasse farmi  mis võõrustas meid samuti kahel ööl. Seal võõrustas meid suur pere kolmes eri majas, mis asusid ka eri külades - umbes 10 minuti autosõidutee kaugiusel üksteisest.
Mina, Vitautas ja Malle ööbisime Andrease - peretütre uues korteris. See oli ühe külast veidi eraldi seisva talukompöelsi suures kõrvalhoones asuv elukoht, kust teist korrust rentis veeö teine pere. Korter ooi vast remonditud, kuid siiski üsna traditsioonilise väljanägemise ja hubase õhkkonnaga. Andreas on kooliõpetaja, paar aastat noorem kui mina, ja juhatab kohalikku väikest segakoori. Tema tegevustest ja elustiilist kajas tugevalt selline "väike maja preerias" stiilis traditsioonilist kooliõpetaja/koorijuhataja/kohaliku aktivisti ja oma küla patrioodi vibratsiooni.

Teisel õhtul nautisime kohalikus kirikus (mis oli Eesti kogemustest erimevalt, soojaks kõetud) Andrea kooli privaatkontserti - mis oli ka ühtlasi peaproov nende järgmisel nädalavahetusel toimuvale esimesele  kontsertile. Koor oli küll üle kahe aasta vana kuid seni esinenud teiste ürituste raames, või kutsustud esinema pulmadesse vm. Tulemas oli aga esimene nende endi korraldatud üritus, kuhu kohale tullakse vaid nende pärast, seepärast oli Andrea ka natuke murelik, sest eestlastest proovipublik oli võrdlemisi tagasihoidlik oma emotsioonides.
Pärast kontserti sõidutasime vanakesed ööbimiskohtadesse ja tulime ise tagasi kiriku juurde, mille kõrval asuvas restoranis koori liikmed mõned joogid võtsid. Ööbimise logistiline korraldus oli meil üsna tuksis, sest pärast restorani lälsime Pluto, Nuuma ja Emma ning nelja koorikaaslasega Andrea korterisse edasi pidutsema, ka lihtsam ning loogilisem oleks olnud kui Malle ja Vitautas oleks mujal ööbinud ja Pluto ning Nuum oleks saanud meie juurde jääda. Kokkuvõttes ma arvan oli edukas pidu, Andrea kooriliikmed nautisid samuti õhtut ja Andrea kogus sellega mõned rasvased sotsiaalsuse punktid.
Temaga oli väga kerge suhelda, esimesel õhtul rääkisime tunni või enam köögis teed juues, kui Malle ja Vitautas olid magama läinud. Ma pakkusin talle ennast vöörustajaks kui ta peaks uuesti Eestisse tulema ja Tallinna sattuma. Ta ilmselt tuleb, sest on siin käinud juba 3 korda, ja ta tundus selline inimene et kui ta midagi lubab siis seda ka teeb. Ta muidugi vastas samaga, ja ma usun et siiralt. Ma arvan, kuigi veetsime koos vaid 2 päeva, meie vahel oli sümpaatia.

Kolmas ööbimiskoht oli endise YIFI kordinaatori talus. Tegemist oli alles umbes kolm viimast aastat täiskohaga põllumehena töötava, varasema puusepaga. Ta oli talu üle võtnid oma onult. Kuna onu oli ise juba liialt vana et uut laenu võtta talu laiendamiseks siis andis onu oma talu üle. Kahe aasta eest oligi ehitatud uus laut/küün koos seal küljes ooleva suure garaazi mõõtu puutöökojaga. Kuna puutöökoda polnud veel sisseseadet saanud siis muutus see meie külastuse ajaks avaraks söögisaaliks. Õhtul grillisime juustu - ehk siis proovisime traditsioonilist Šveitsi rooga rakletti.
Meid võõrustavas peres oli ka kolm last. Kaks poissi, üks kolme teine umbes kahe aastane ning umbes pooleteist kuune tüdruk.

ääretult kauni vaatega kohas. Kõrgel mäenõlval asuvast talust oli vaade all asuvale limnale ja järvele. Pererahvas oli aga ülllatunud et meid on 11. Nad olid aru saanud et tuleb 4 kuni 5 inimest - ühe autoga. Seetõttu magasid 6 meist paari aasta eest valminud lehmalaudas heintel. Iseenesest üsna äge kogemus, kuna isa magamiskoti asemel sain pererahvalt laenata soojemat magamiskotti siis kokkuvõttes magasin päros hästi. Järgmisel päeval ilmnes aga et meie riided olid ööga omandanud märkimisväärse laudalõhna. Kõndides allatuult, oli oma kehalt õhkuv aroom kohati ehmatav.

Teiseks ööks me sinna ei jäänud, liikusime järve teisele kaldale, Vinterlakeni küljeall asuvasse seni kõrgeimaks ööbimiskohaks jäänud külakesse. Sealne perepoeg oli Soomes praktikal viibides saaniud külge saunapisiku, ning Šveitsi tagasitulles ehitas ema juurikamaa kohale oma palksauna. lisaks oli ta Lätist tellinud tünnisauna mille samuti kuumaks kütsime.  Pärast sauna ehitamist oli tegelikilt otsustatud et see vanematemaja jm jääb tema õele, ning Michael-ile aitasid vanemad osta uue koha alumisse külla.  Grillisime pirakaid  hallikaid sardellilaadseid vasikaliha-grillvorste, jõime ohtralt kohalikku õlut ja tühjendasime suure karbitäie väikeseid suveniir-napsu pudeleid. Perepoja nimi oli Michael, see ei teinud meist semusid aga tegi suhtlemise kindlasti lihtsamaks kui minu väsinud oleks ja sellega kaasnev asotsiaalsus oleks muidu lubanud. Näha oli et Soome kogemus oli Michaelile hästi mõjunud ning tema käitumisest ( õllede avamise tehnikast kuni mäest alla kusemiseni) olid tuttavlikud ja tekitasid kodusetunde, saunas käisime põhja eurooplastele (ilmselt on see nii ka põhjamaades?) kohaselt alasti, vaid noored vallalised naised katsid ennast viisakalt.
Maja kus ööbisime oli tegelikilt jagatud kahe pere vahel, meid majutati naabrite, kes kasutasid oma osa vaid suvilana, majapoolde. See tähendas lausa liuksluslikke tingimusi, vabalt kasutatavaeraldi vannitoa ja köögiga. Kõigil olid voodid või vähemalt korralikkud madratsid ja maja oli köetud. Kõige mugavam ööbimine selle reisi jooksul - kindlasti.

Järgmiseks hommikuks oli kohale jõudnud juba eelmiseks õhtuks ennustatud vihmasadu. Pilved olid madalal ja pidev "seenevihm" erodeeris veelgi juba eelmisel õhtul ebakindlana kõlanud plaani minna alpide ühe suurema mäe Jungfrau otsa. Esiteks oli pilet sinna tublosti üle 100 franki ja inimesed olid juba üldiselt reisist väsinud. Esialgse plaani kohaselt pidimegi 1. Oktoobri õhtuks koju jõudma. Vähemalt pooled reisikaaslastest olid eraviisiliselt minuga rääkides mõlgutanud kojuminekuplaane. Hommikulauas, kui arutati seda millised oleksid alternatiivsed päevaplaanid (sest eriti keegi ei tahtnud maksta Jungfrau otsa mineku eest 150 fr sellises ilmas) ütlesin ma kõvasti välja selle mida mitmed pingsalt mõtlesid - üks tugev alternatiiv teistele valikutele võiks olla start kodupoole. Sellise "peolõhkuja" ettepanekuga ma just sõpru juurde ei võitnud, aga näha oli et nii mõnelgi oli hea meel et see variant selgelt lauale tuli, ja teised said "vastumeelselt" tõdeda et vb on tõesti aeg liikuma hakata. Tundus et Emmale ei meeldinud see idee üldse, aga kuna enamus oli kas pooldav või ükskõikne siis teatasime oma võõrustajatele et me siiski teiseks õhtuks nendejuurde ei jää, vaid liigume tagasi Eesti poole.