Grenfell

Ööbima viidi mind Grenfelli.  See on selline väikelinn.  Kadrina suurune, ning siin on kool ja ujula. Siin on umbes sama  palju teha kui pühapäeva õhtul Kadrinasse sattunud juhukülastajal.

Raamatukogu peibutab külalisi tasuta tualetiga.

Elan nelja filipiinlasest orjaga ühes suures eramus,  mis on vist hiljuti kuulunud mingile vanapaarile.  Maja on täis uusantiikset mööblit ja perekonnapilte, klaasvitriinides lauahõbe ja meenetaldrikud,  klaver,  serveerimislaud jne. Teistel on oma toad,  mina ööbin elutoa lahtikäival diivanil, mis on tegelt päris mugav -  kõige uuem mööbliese majas ja vähemalt minu siinoleku ajal pole teised õhtuti elutuppa koondunud,  kõik skaipivad vm oma tubades eraldi.  St mul on sisuliselt kõige suurem tuba,  kõige värskem voodi ja 52" telekas.  Päris hea imo -  igatahes kordades paremad tingimised kui oleks kuskil bakkerite hostelis.

 Ainult et seltskond ei ole eriti arendav. Kõik filipiinod tönkavad mingil määral austraalia keelt,  aga ladusalt ei räägi neist keegi,  seetõttu pole ka pikemat vestlust kellegiga pidanud,  ja infot tilgub üsna vaevaliselt.  Lisaks keeleparjäärile: ma olen kõige pikemast filupiinost umbes peajagu pikem.  Ilmselt tunnevad nemad end minu seltsis sama veidralt kui mina nende seas.  Kuigi seda et nad kõik mulle õlani on teadvustasin endale alles kolmandal päeval,  kui nad tarusid tõstes hakkasid märkima et "minusugusel pikal on ikka hea kaste kõrgele tõsta". Ei hakanud vaidlema ja jõu-õlgadest ja skeleti ja lihaste toimimisest jahuma,  ning seletama et pean tegelt paljurohkem tööd tegema et mul on raskem asju maast tõsta kuna pean madalamale kummardama ja muu hala pikk olemise vōludest. Vähemalt need filipiinod kes minuga on on lühikesed ja .... [Vōtsin siit välja yhe rassistlikuks kiskunud lōigu]. Muidugi minu eriti tugev "põhjamaine vaoshoitus", mis enamast comes across kui ülbus ja antisotsiaalsus ei tee meid ka lähedasemaks.
Mõni on siin olnud 11 aastat,  mõni kuus või vähem. Kõige värskem tööline enne mind on siin 2 kuud olnud.  Üldiselt on nad siin kõik sponsor viisadega.  St Warren on nende eest riigile kostnud ja  selgeks teinud et Austraaliast ta nii raske töö peale miinimumpalgaga inimesi ei leia.  Sellisel juhul saab kuni 4 aastase tööviisa.  Aga töötamiseks ainult on sponsori juures!  Filipiinodele on see muidigi super hea variant, sest palk on siin nende riigiga võrreldes ulmeline (seda juhul kui nad Filipiinidel üldse tööd leiaks) ja mis põhiline - siin on turvalisem ja olme tingimused väga head.  Ära hellitatud eurooplase jaoks näib Warreni töökorraldus küll veidi vastuvõetamatum. Nomaatidena rännatakse aastas umbes kolme-nelja keskuse vahel, vastavalt sellele kus mesilaste parajasti sobivad tingimused on. Tööliste elutingimused on igal aastal reeglina erinevad ja ei pruugi alati nii head olla kui praegu Grenfellis. Ja mida filipiinod siin Grenfellis teeksid kui neil ainult aussi standard 38 töötundi nädalas oleks? Esiteks polegi siin midagi teha.  Niisiis,  nädalavahetust siin ei peeta - pühapäev oli küll kergem,  6,5h, aga näis et mitte sellepärastet oli pühapäev,  lihtsalt kujunes nii.  Arikmeetiline keskmine päev on seni ligi 9 tunnine. Arvestades et lisaks palgale on majutus tasuta,  saan teadmiseid mesindusest ja parandan füüsilist vormi olen seni väga rahul.

Tegelikult on esimesed tööpäevad üsna rasked  olnud.  Vorm on ju olematu.  Sellele olen kontoritööga tugeva põhja ladunud,  ja enne reisi olnud kahenädalane külmetus ja logelemine ainult viimistlesid olukorda.  Sel suvel käisin ebakorrapäraselt jooksmas ja ka rullitasin kindlalt poole vähem kilomeetreid kui varasematel aastatel.
Igatahes kahju et ma ujulat varem ei märganud,  nüüd liigume juba mägedesse,  püüan seal kiiremini olukorraga kurssi jõuda. ( update: postitusega venis nii kaua et nüüdseks siiski olen jõudnud ka ujulat külastada. Väga mōnus 50m välibassukas, tegin alustuseks 30 otsa. Päris hea enesetunne on, loodan et homme mu käed surnud pole)

Tööst: kõige füüsilisem osa on olnud kahtlematta tarude rekka peale laadimine.  Viimased kaks aastat on seda siin põhiliselt euroalustega ja tõstukiga tehtud,  aga mitmel pool peab laiali paigutatud tarud siiski esmalt käsitsi euroalustele panema. Ja mesilasemade 'koorumise" tarud,  mis on väikesed,  ühekordsed (kõrguse mõttes)  ja seesmiselt omakorda kuueks jaotatud tuleb niiehknaa ükshaaval käsitsi laadida. Filipiinod pusivad küll ka suuremaid tarusid üksi tõsta,  aga mina pole siia tulnud oma selga lõhkuma,  ja kuigi nad iga kord nägusid teevad kui ma taru kahekesi tõsta tahan siis jään endale kindlaks. Metoodilise tōstmisliigutuse ja kontrollitud tempoga vōib seda täiesti adekvaatse trennina serveerida.

Okei,  lisaks laadimisele (mis on üsna erakordne töö vist,  sest liigume parajasti kogu operatsiooni mägedesse kus on jahedam ja mesilastel ka midagi süüa)  olen ma müügiks minevaid perekondasid ette valmistanud.  Müügi jaoks pannakse kasti üks plastik puuris ema,  ja raputatakse ning kaalutakse erinevatest tarudest a' 1.5 kg mesilasi.

Emasid müüb Warren 18$ tükk (plaanib lähiajal tõsta 22$ peale). Kuipalju ema koos mesilastega maksab ma ei tea.  Aga emasid olen ma samuti otsinud/püüdnud. Esmalt panime koorumata emad nendsesse väikestesse kuueks jagatud tarudesse ja juba kahe päeva pärast läksime neid sealt püüdma.  Väikeste kärgede pealt on neid tohutult lihtsam leida kui standardkärgedelt,  siiski olen ma veel üsna kogenematu ja jõuan filipiinoga võrreldes keskmiselt viis korda aeglasemalt emasid leida.
Aaa muide,  esimesest päevast peale töötan ma paljaste kätega,  hea et nad mulle peakatte vähemalt leidsid - kuigi ka selles on rusikasuuruseid auke. Esiti oli veids närvekōditav näppupidi teiste naiste vahele ennast peitvat ema taga ajada. Aga see oli veel üsna okei, sest emamesilased ei nõela. WTF! U R Kidding!  hetk oli siis kui öeldi et nüüd pane emaga ühte puuri ka 6-8 "saatja" töömesilast. (Need on vajalikud sest emamesilane vajab seltskonda ja hoolitsust pikal reisil Kanadasse.) Aga noh, 15 minuti pärast noppisin juba nagu vana mees töömesilasi oma vorstinäppudega kärjelt ja toppisin puuri. Kas teadsite et näpuotsad on väga tundlikud kompeelundid? See tuleb meelde kui paar korda näpuotstesse nõelata oled saanud :-D

Ma vist kirjutan nagu ma räägin, alustan üsna seosetuna näiva sissejuhatusega ja ivani ei jōua. Ja kokkuvōttes "pikk jutt on si*t jutt"