Beach bum @ Bondi

Doing nothing really takes more time than you would expect. A month has passed and no update. It's not because have been busy doing too much, it's cuz i have been busy doing nothing. It took 3 weeks of no planning to get to the point, to the level of laziness which i last reached on the third year of uni (the time that i still recollect as the best time of my life) . Not just not doing anything important, but really not doing anything at all.

Is happyness the highest ideal, or is there somethig greater we should be striving for?

Guru-ji Indiast arvab et: "Yes,  there is something higher than happiness.  Love is higher than happiness." ja ta lisab,  "not onlydoes love trump happiness, but in a competition between truth and love,  love wins.  We must strive for love that does not bring distortions."
Okei.  Kuigi see viimane osa jääb eriti segaseks.


Aastavahetus on nüüdseks turvaliselt seljataga.
Ilutulestikku jälgisime yhest populaarsemast vaatamiskohast,  otse Sydney ooperimaja kõrvalt.  See tähendas et lähedalt oli näha nii veepealt lastav ilutulestik,  kui ooperimaja katusel ja sillal toimuv tuledemäng.

Jõulud

Okey,  jõuludega mul ikka vedas tõsiselt.  Kuigi Katoombas kohtusin torexate inimestega kellega jõulude veetmine samuti äge oleks olnud,  siis olin juba Brittany kutsele vastanud ja plaanis oli jõlud tema perega veeta.

"you can crave for something very much but take little to no pleasure in it once you have it" - Daniel Nettle

Daniel Nettle on neuropsühholoog kes on uurinudud naudingu mehhanisme rottidel ja inimestel. Me ihaldame asju, staatust, teisi inimesi jm aga ajukeemia uurimine tundub viitavat sellele, et kui me oma ihaldusobjekti kätte saame ei kaasne sellega oodatud õnne. Ja me astume selle reha otsa jälle ja jälle. Mingi meeletu surve mõjul kogume raha uue BMW ostuks, või teeme ületunde suurema teleka või uue köögimööbli ostmiseks. Aga meie subjektiivse õnnetunde graafikul kajastuvad need saavutused vaevu lamava politseiniku laadse kupuna.
Millegi ihaldamist ja õnnetunnet reguleerivad ajus erinevad keemilised protsessid. Seda võiks endale vahest meelde tuletada, vb külmkapi uksele panna.

"We can not judge by action, only by motivation"

Kop kop kop kop......... Tasane vestlus jätkub, ja siis jälle: kop kop kop kop......

Carlo naine Merill ja paariaastane laps lahkusid Austraaliast just sellel päeval kui mina Warreni juurde jõudsin. Seepärast kohtusin ma Carloga alles kolmandal tööpäeval, kui ta Sydneyst tagasi jõudis. 26. detsembril tuleb ta naine tagasi, sest enne aastavahetust on ta lapse sünnipäev ja pärast seda ei kvalifitseeru ta enam tasuta lapsepiletile.

Eile oli spontaane pidu meie majas.

No worries! Clark Kent is on the job!

Siin ühel õhtul tulid teised noored kolleegid oma magamiskottidega meie majja. Tinistasime ja kuulasime kõige paremate pop lugude kõige jubedamaid cavereid kellegi hurmuri Aleandro esituses. Valus oli kuulata kuidas ta need muidu head lood ära vägistas. Aga sekka sundisin kaaslasi ka head muusikat kuulama: Ewertit, Tenfold Räbbitit ja Popidioote.
Parim osa õhtust oli minujaoks see kui arutasime popkultuuri ja lääne meedia teemal, ja TV sarjadest rääkides küsisid kolleegid et kas ma olen kunagi Smallville sarja näinud, sest ma näen välja nagu Clark Kent! YES! I fukin look like a Superman to some people! Take that! Kuigi ma ise liialt sarnasusinei näe (Clarki näitleja on tõmmum, tumeda peaga ja veids lyhem kui mina päriselus), siis peab võtma mis võtta annab, sest raske onnseda muudmoodi kui komplimendina võtta. Mu süüsiline vorm on küll selle pooleteostkuuga juba oluliselt paranenud aga "linnas on uus Supermees".

If you have had the best, how do you enjoy the rest?

Täna on laupäev - puulpäiva.
Pärastlõunal hakkas sadama ja nyyd istun juba tükk aega majas tugitoolis, jalad teisel toolil ja vaatan kuidas taevast vett alla pressib.

Kui müristab ja äikest lööb...

Pärast Grenfelli olen elanud ühes üksikus talus. See maja on lähimast külast 5 kilomeetrit, ja jala üle karjamaa minnes on lähim naaber poole tunni kõndimise tee kaugusel. Asub see villa umbes 1300 m merepinnast. Tähistaevas on siin lummav, ja viimasel ajal esinenud äikesetormid täielik vaatemäng. E Minu mobiilioperaatoril on siin levi täielik O Kelvini skaalal. Telstral siiski ühes majanurgas levi on, niiet filipiinod käivad väljas aegajalt helistamas.
Muide, kuna siin sisemaal on mobiili leviga kehvad lood siis on lauatelefonid siin ikka täiesti kasulikud ja kasutuses. Isegi telefoniputka on mulle lähimas külas.

Maja ise on väga korralik. Töölised elavad kolmes majas, kõik üksteisest 5-8 km kaugusel. Üks !maja on lähimas külas, seal elavad kaks pensionieas filipiinot, mees ja naine ja Crissy, 22 aastane filipiino tüdruk kes on Warreni juures töötanud alles 2,5 kuud, st u kuu kauem kui mina esialgu jääb siia aastaks. Ta ema koolitas ta filipiinidel spetsiaalselt välja "craftimise" peale. St tema põhi töö on kärgedest paaripäevaseid mesilasealgeid leida, need väikese lusikakesega välja kookida ja spetsiaalsetesse plastikust rakkudesse panna. Need on sellised veidi suuremad kui tavalised mesilaste kärjerakud, ja suurem rakk paneb mesilased millegipärast automaatselt arvama et sellest mesilasalgest peab mesilasema, mitte tavalise töömesilase kasvatama. Kuigi neid rakke pannakse ühte tarusse 20 - 80, ja mesilastel on tarupeale ainult ühte ema vaja siis alguses kasvatatavad nad ikkagi usinalt kõiki rakke. Kui üks neist peaks kooruma siis esimese tööna hävitaks ta kõik konkurent-rakud. Enne valmimist võetakse aga ema-rakud välja ja pannakse väikestesse surrogaat-tarudesse, kus emad lõplikult kooruvad ja veids tööd harjutavad - munevad. Seda on vaja et surrogaat taru elus püsiks ja seal järelkasvu oleks, sest mõne päeva pärast püüame me emad sealt jälle kokku et need siis Kanadasse saata. Siis peavad tarud mõned päevad ilma emata hakkama saama. Munemisest näeme ka et tegemist on ikka viljastatud, st drooniga kohtunud emaga, mitte neitsiga. Neitsid me hukkame. Nende viljastamatta emadega on selline lugu, et nad on tarule hukatuseks. Nad asjatavad ringi ja eritavad hormoone mis panevad töömesilased arvama et kõik on jonksus, aga tegelikult uusi mune, st uusi mesilasi, peale ei tule ja sellist taru ootab peadne hääbumine.
Kolmandas majas elab meie brigadir boss-Joemarie, ja kaks nooremat filipiino kutti. Teised majad on parajad peldikud, üks hullem kui teine. Joemarie maja on nii kohutav et esimesel külastusel kangastus film "Texas chainsaw massacre". Aga minu maja on kõige ebapopulaarsem ööbimisekoht sest siia ei levi nett :) Mulle sobib.

Terrass hommikul,  päeval ja õhtul.  

Selgete ilmadega on tähistaevas ikka maru.  Viimastel päevadel on (peamiselt öösiti)  sadanud ja siis on hommikuti päris külm,  nii 6-7 kraadi.  Aga päeval on päike lagipähe ja temperatuur 25 kraadi juures.  Enne vihmasid oli pärastlõunatel kuni 30 kraadi ja sellise ilmaga on ikka suht mõnus töötada -  sellist talumatut leitsakut ma siia nautima tulingi :)

Riis vs kartul vs pasta

Okei,  mu kolleegid söövad niipalju riisi,  et neile ei piisa ainult ühest spetsiaalsest riisikeetjast.  Isegi 3 keetjat neljapeale on vähe.  Täna lisandus siis neljas.  Kusjuures tõesti vähemalt 3 neljast on hommikul ja õhtul töös.

See Warreni nali riisisööjate kohta polnudki nali.  Kolleegid on paar korda mult küsinud,  et kas ma riisi söön ja kas ja kuipalju Eestis riisi süüakse.  Nüüd siis läks vestlus nii kaugele,  et  nad kurtsid kõik koos kuidas Austraalias toimub toidu diskrimineerimine,  ning rääkisid mulle mitu lugu sellest kuidas riisi siin põlatakse ja kuidas neid selle valmistamise pärast alandatud on.  Täitsa naljakas lugu oleks kui see poleks samalajal nii kummastav ja kurb (nõme!?).  Ma olin varem kuulnud ühest juhtumist,  kuis ühes peres riisi ei sööda sest see on enam-vähem orjade toit,  aga see tundus nii kummaline et aastate jooksul hakkasin ise ka kahtlema kas ma ikka tegelikult olin seda kuulnud või mõtlesin selle välja.  Nüüd siis tuleb välja et riisi ja riisisööjate diskrimineerimine (see sõna pole selles kontekstis vist päris kümnesse,  mõtlen hiljem välja mis see parem termin olema peaks) on täiega teemaks. Ostsin endale ka nüüd paki riisi et solidaarsust ülesse näidata.

Huvitav sissetulekuallikas mesinduses on siin tolmendamine.  Näiteks kui viid pooleks aastaks oma tarud mandliistandusse, siis makstakse ühe taru eest 80AU$. Warren seda heaks bisnessiks ei pea ja lubab ühel pikkaaegselt töötajal sellega kõrval-ärina tegeleda. Esiteks pidi USAs sellise teenuse eest poole rohkem saama,  teiseks jäävad tarud sellest tööst reeglina nõrgaks,  st kaod on võrdlemisi suured.

Tōesti ühepalgeline on see filipiinodesse suhtumine siin. Ja see on nii avalik,  eriti maakohtades. Mingi lambi naaber ->  kui olime üle aia tervitus-viisakused vahetanud jõudis lisada et "edu nende pagana filipiinodega".  Nagu mida kurat?  Me pole mingit tuttavad ega sõbrad et rassistlikke nalju vahetada,  see oli üle aia tervitus! Mühatasin et pole nad nii hullud midagi ja naeratasime üksteisele sõbralikult.
Austraalased ise ju seda mesindustööd miinimumpalga eest ei teeks,  nende õnn ma ütleks, et odav tööjõud filipiinode näol suhteliselt lähedalt võtta.
Meie tiimist enamus teavad muidugi mesindusest rohkem kui mina ja kaks kutti tunduvad muidu ka päris intelligentsed.  See on täitsa hea tulemus kui võrrelda varasemate lihtööliste seltskondadega kellega töötanud olen.
See et me klemmid ei ole on tõesti pigem minu probleem.
Huvitav kas keskmise soomlase suhtumine Eesti töölisesse on samasugune kui keskmise austraallase suhtumine filipiino tööjõusse. Päris kurb.
Ja osades istanduspiirkondades pidi siin tööd otsiv seljakoti matkaja filipiinoga samal pulgal olema.

Lõpetades positiivse noodiga: mu esimene palk ilmus kontole!  Pinge on maas igatahes.  Paar samasugust veel ja siis rannikule puhkama paariks nädalaks :)

Terves kehas terve mõistus?

Filipiinod söövad ikka kõvasti riis. Nad ostavad seda 10 kg kottidega ja neil on 3! riisikeetjat milledest vähemalt 2 on pidevalt töös. Ja juurde söövad nad palju liha. Keedavad seakooti, praevad lammast ja steiki, teevad ahjus terveid kanu. No ikka sitaks liha ja riisi. Ja kõike valmistades kasutavad nad äädikat. See on mingi rahvuslik põhikomponent ja maitseaine. Neil on mingi oma import äädikas, mis tehtud kookosest ja näeb ikka väga halb välja. Hallikas pruuni värvi tugeva heljumi ja määratlemata tükikestega. Selle igapäevase liha keetmise ja smoorimise ja praadimisega on tuba suht rõvedat haisu ja sinist suitsu täis, sellega seoses liha üldse ei isuta praegu.